Romil Rõbtšenkov - kas see informaatik on lihtsalt põikpäine või kohutavalt elutark?

Tekst: Jonas Nahkor

Kui ma ülikoolis õppisin, läbisin üsna alguses ka oskusainet nimega „Arvuti töövahendina“. Mul ei oleks see aine absoluutselt meeleski, kuid õppejõud ise oli meeldejääv. Mäletamist vääris see, et ta oli peaaegu kõigist oma õpilastest noorem, kuid oma teadmistes ning õpetamismeetodites väga selge ning silmapaistvalt asjalik. Täna oleme endiselt Romiliga sama vanad ning kuigi elu meid põgusalt ühenduses on hoidnud, sattume siiski esimest korda üle aastate pikemalt rääkima.

Aga rääkimiseks on põhjust ka siinset lugejat silmas pidades. Tal on kokkupuude informaatika ja haridusmaailmaga, ning Tallinna Ülikooli õppejõu ameti kõrvalt on ta samas koolis ka teist aastat doktorantuuris. Aga isiklikult ei huvitagi mind niivõrd Romili praegune amet ja tiitlid, kuivõrd tema põhimõtted karjääriplaneerimises. Midagi erakordselt ergast ja innustavat vaatab tema prilliklaaside tagant vastu. Ning tegutsemises on midagi heas mõttes hulljulget.

Romil
Praeguseks juba kogenud õppejõud Romil on tegelikult siiani üks
noorimaid inimesi klassiruumis. Foto: isiklik album, Romil Rõbtšenkov

Põikpäisus või elutarkus?

Esiteks peab ütlema, et Romil pole noorest saadik olnud arvutihull ega ka matemaatik. Algklassides oli hoopis raske, kuna ta tuleb venekeelsest perekonnast, kohanes keelega, ning ei saanud ka vanematelt palju abi õppimisel muus, kui matemaatikas. Viiendast üheksanda klassini õppis ta kiitustele, viidates, et võib-olla oli roll ka iseseisva õppimise oskusel, mis maast madalast temale osaks sai.

Keskkoolis tuli iseloom juba paremini välja. Noormees jättis sel ajal sooritusel põhineva haridussüsteemi enda jaoks teisele kohale ning tõstis prioriteetseks kõik lisategevused – sündmuste korraldamine, kooli esindamine, autojuhiload, sport, õpilasesindus. Tulemuseks poiss, kes ei kandnud endaga kaasas mitte ühtegi vihikut ning kes ühel poolaastal umbes pooltest tundidest puudus! Kuid õppimine selle kõige juures unarusse ei jäänud ning isegi olümpiaadidel sai käidud.

„Me oleme märganud, et sulle meeldib õpetada. Sa oled korraldanud matemaatika õpirühmasid ja see tõesti sobib sulle... Kas tahaksid proovida koolis õpetada?“

Pärast keskkooli tekkis tal kokkupuude kodulehtede koostamisega ning selle kogemuse baasilt läks ka ühte ettevõttesse - esialgu mitte soovist kohe palka teenida, vaid lihtsalt tasuta tööd tehes spetsialistidelt õppida ja programmeerimist kogeda. Märk sellest, et investeerimine teadmistesse oli juba selles noores eas väärtuslikum, kui palganumber kuu lõpus. Ning siit pärineb ilmselt ka põhjus, miks informaatika bakalaureus huvi tekitas.

Tehnikaülikooli asemel ootas teda aga koht Tallinna Ülikoolis, seda ennekõike nõrga matemaatika eksami tulemuse tõttu. Kui täna temalt küsin, kas see oli reaalsete oskuste taga, tuleb välja, et ilmselt suutnuks ta veidi rohkem keskendudes eksami väga heale hindele teha.

Romil nautis ülikoolis õppimist, aga tegi kooli kõrvalt ka programmeerimise tööotsi. 2012. aastal kutsuti teda juba erasektorisse püsivale töökohale, üsna hullumeelselt hea palga eest. Minnes õppejuhi kabinetti teatega, et tema lõpetab juba teisel aastal õpingud ja läheb tööle, väljus ta ruumist hoopis vastupidise tulemusega. 21-aastast Romili soovitakse ülikooliga siduda.

Noore tudengi südikust märgati ülevalt poolt

Õppejuhi sõnad on tema meenutustes umbes säärased: „Me oleme märganud, et sulle meeldib õpetada. Sa oled korraldanud matemaatika õpirühmasid ja see tõesti sobib sulle... Kas tahaksid proovida koolis õpetada?“

Niimoodi keset koridori maatriksarvutusi seletades jääb vist tõesti koolis silma. Foto: isiklik album, Romil Rõbtšenkov
Niimoodi keset koridori maatriksarvutusi seletades jääb vist tõesti koolis silma.
Foto: isiklik album, Romil Rõbtšenkov

Nimelt käisid matemaatikat õppivad tudengid loengute vahel koosviibimistel, kus ühiselt koduseid ülesandeid ja raskemaid töid lahendati. Romil vedas aktsiooni eest ning kujunes natuurilt abivalmi inimesena grupi juhendajaks. Kusjuures ka endast vanemate tudengite abistajaks.

Ja siit jõuame otsapidi tagasi minu enda kokkupuuteni selle verinoore õppejõuga, mida juba sissejuhatuses mainisin. Tänaseks on ta ülikoolis õpetanud ja samal ajal ka õppinud juba 7-8 aastat. Keskkoolis statistika järgi laisk noormees tegi näiteks magistriõpingud läbi kahe aasta asemel pooleteisega – seda veel cum laude.

Doktorantuuris on ta juba esimeste aastatega kirjutanud kokku ühe väga laia kasutusega analüütilise programmi. „Tegin ühe tarkvara, mis aitas rohkem kui neljasajal üldhariduskoolil koostada hinnangu enda digiküpsuse kohta ning seada oma eesmärke.“ Need katsetused toimusid Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel.

„Diplom ei näita ettevõttele üldsegi mitte nii palju, kui praktiline kogemus, mida ette näidata ja projektid, millega oled tegelenud.“

Asi hargnes nii laiali, et ligi 80% Eesti koolidest on tänaseks seda vahendit kasutanud. Tehtud töö on viinud aga Romili olukorda, kus Haridus- ja Teadusministeerium ning ka teised riigiasutused tunnevad taolise analüüsi tööriista vastu väga suurt huvi. Sarnasel platvormil põhineb ka äsja esitatud Negavati projekti, mis, ma julgen ette arvata, mõne kuu pärast 2018. aasta finalistide seas konkureerib.

Kuidas praegu areng toimub ja kuhu edasi?

„Ma tegelen 30 % õpetamisega, 50 % instituudi ja tudengite arendustegevusega ja 20 % doktoritööga.“

Tänases seisus on aga isiklik areng pidurdunud. Ülikoolis õpetamisele, lõputööde juhendamisele ja administreerimisele keskendudes jääb enda õpetamiseks aega vaid mõni nädal suve keskelt. Romili kursusekaasalsed, kes on nüüdseks pikemat aega programmeerimise alal täiskohaga töödel olnud, lähevad oma teadmistes ja kogemustes mööda. Ning programeerimises loeb kogemus.

Digipeegli keskkond võimaldab igal koolil enda digiküpsust hinnata ja selles valdkondlikke eesmärke seada. See pilt on avalik, kuid kasutaja vaates on infomeri ja lisandite hulk väga lai. Pilt: ekraanitõmmis, digipeegel.ee
Digipeegli keskkond võimaldab igal koolil enda digiküpsust hinnata ja selles valdkondlikke
eesmärke seada. See pilt on avalik, kuid kasutaja vaates on infomeri ja lisandite hulk
väga lai. Pilt: ekraanitõmmis, digipeegel.ee

„Diplom ei näita ettevõttele üldsegi mitte nii palju, kui praktiline kogemus, mida ette näidata ja projektid, millega oled tegelenud.“

Mõnes mainekas infotehnoloogia ettevõttes võetakse bakalaureuse lõpetanud, kuid töökogemuseta noori vastu vaid madalale positsioonile ning neil tuleb alustada praktikandi töötasust ehk poolest tuhandest eurost.

Kõiki oma praeguseid tuluallikaid kokku lugedes jõuab Romil tõdemuseni, et rahaliselt on see sama, mis eraettevõttes täitsa normaalsel programmeerija kohal töödates. Ainus probleem on selles, et tööd tuleb praegu teha umbes kaks korda rohkem.

Mida nii toorest kogemusest kaasa võtta?

Romilist on minu kümnes artikkel. Tema on seni üks parimaid näiteid sellest, kuidas elu ja enda tublidust tuleb usaldada. Vaatame sedagi, kuidas selline sihitu heategevus nagu koridoris loengute korraldamine ja õpilasesinduses rabelemine või esimestel töökohtadel meelega tasuta töötamine inimese elu juhivad. Teadlikud ja „turvalised“ otsused ei võimalda nii palju kontakte luua ja sulgevad pikas plaanis inimese väljavaateid. Kui noorust, jõudu ja mõistust on, võiks oma ajakasutusse veidi lugupidamatult suhtuda. Tulemus hiilib ringiga ligi ja toob oma märksa rikkalikuma tasu viivitusega.