Madis Vasser - tehisintellekti psühholoog

Tekst: Jonas Nahkor, Fotod: Madis Vasser, isiklik kogu

Madisega kohtudes olen ma algul natuke kahtlev, kuna ma ei saanud meie aastate taguse kontakti põhjal aru, missugune on tema suhe virtuaalse maailmaga. Ühtpidi võib inimene sattuda pimedasse vaimustusse ja öelda, et virtuaalsusele on ehitatud kogu meie tulevik. Teisalt võib otsida mingit keskteed, kus tehnoloogia on rakendatud mõistuse teenistusse, mitte ei ole mõeldud selle pehmeks töötlemiseks. Mul on hea meel, et Madis aitas mul põhjalikult mõista just seda poolt, mis puudutab virtuaalreaalsuse vastutustundlikku rakendamist. Võib-olla on ta Eestis isegi parim inimene sel teemal rääkima.

Unenäod kui virtuaalreaalne kogemus

Madis on oma kraadilt psühholoog ja lõpetanud sel erialal kõik oma õpinguaastad kuni doktorantuuri alguseni. Nüüd õpib ta arvutiteaduste doktoriks, keskendudes põhiliselt siiski inimese ajule ja virtuaalreaalsusele. Aga psühholoogia õpingute ajal huvitas teda läbivalt üks teema – unenäod. Mitte nende tähendus ega tõlgendamine, vaid nende, hmm... teadlik kontrollimine. Kas aju ei peaks une ajal hoopiski puhkama?

„Aju on une ajal palju aktiivsem kui enamuse ärkveloleku ajast. Ja unenägu, mida me „näeme“, moodustab ainult väikese osa sellest ressursist, mis meie töötav aju une ajal kasutab. Väidetavalt on suudetud und kontrollida, aga sellist sisse-välja nuppu, tundub, et ei ole olemas.“

Kuna säärase küsimuse uurimine nõuab tehnilisemat, andmetöötluslikku lähenemist, on vaja end informaatika alal täiendada. Tuleb välja, et ka psühholoog võib rakenduseta jääda, kui ta end numbrite ja arvutitega sõbraks ei tee.

Madis Vasser TÜ VR laboris
Ühest küljest mängitakse Tartu ülikooli VR laboris palju, kuid teisalt
disainitakse seal neid lahendusi, millest see artikkel räägib. Madis
püüab inimesi ka välja õpetada, et nad ise virtuaalmaailmade sisu suudaksid
luua. Foto: Madis Vasser, isiklik kogu

Aju on ennustusmasin

Praegu on Madise põhiline töö arvutuslik neuroteadus ehk püüdlus mõista seda algoritmi, mille alusel meie mõtlemine toimib.

„Peamine teooria on selline, et aju on ennustusmasin. Et iga uus asi meid ei üllataks, on meil vaja osata ette mõelda ja selleks töötab aju pidevalt ennustuste kallal.“

Ma ei saanud varem väga selget vastust sellele, kuidas hakkas Madist huvitama see, et inimesel oleks võimalik võtta oma unenägude üle kontroll. Tuleb välja, et see on huvi, mida on keeruline lahti seletada. Kuid siin on selge seos sellega, miks ta virtuaalreaalsusest (VR) huvitub.

„Kui ma sattusin VR-i proovima, siis sain ma aru, et tehnoloogia on juba sellel tasemel, et see suudab meid väga võimsalt ära petta. Sul on tunne, et tegu on mänguga, aga samas see mõjutab sind nagu päris kogemus. Erinevalt tavalisest mängust saad sa visuaalse, auditoorse ja taktiilse kogemuse kätte.“

Lisaks sellele tuleb välja, et VR kogemus on palju suurem empaatiamasin, ku tavaline arvutimäng. Sa oled ikkagi ise selle kogemuse sees ja need asjad ei juhtu anonüümse tegelasega seal ekraanil.

„Mul endal meenub natuke anekdootlik näide sellest, kuidas inimene aitas virtuaalreaalsuses kääbustel käbisid kätte saada. Kui ta kaikaga selle käbi kätte sai ja neile gnoomidele andis, siis andsid nad talle kellukese vastu. Selle kellukese tilistamine muutis tema ka kääbuseks. Aga see kogemus pani teda peaaegu et nutma ja tundma, et ta on tõesti justkui parem inimene...“

VR mängija oma boksis
Mängija toimetamine virtuaalmaailmas on tema selja taga
oleval ekraanil teistele jälgitav. Tema peab oma ruudukese
sees toimetama, kuid uskuge mind – selles kogemuses viibides
ei saa teie aju aru, et olete ostukeskuses mustas kastis.
Foto: Madis Vasser, isiklik kogu

Kas teaduse tegemisest piisab?

Ettevõtlikkus ei piirdu ainult teaduse tegemise ja pideva õppimisega. Madise toimetustel on lisaks ka kommertslikum väljund Tartus ja Tallinnas ostukeskustes asuvate Futuruumide näol.

„Aastaid oli juttu sellest, kuidas Eestis peaks olema VR mängukeskus, mille tulekut ma ka ise ootasin. Lõpuks, kui ei tehtud, tegime ise. Sattus kokku selline unistuste tiim, kes seda luua aitas. See on praegu meelelahutuslik, aga ma ise sooviksin, et oleks olemas selline infrastruktuur, millega inimesi selles asjas harida. Selle läbi me ju leiame sellele tehnoloogiale ka teisi kasutusvõimalusi, näiteks hariduses.“

Lisaks kavandab Madis ka sellist teaduslikku katsetust oma doktorantuuri jaoks, mis võimaldab inimese tajusid mängimise käigus uurida. Inimest ei pea laborisse kutsetega tülitama, vaid ta tuleb ja kasutab seda meelelahutuse eesmärgil, panustades samal ajal teadusesse.

Filosoofia VR kogemuse taga

Kui ma küsin, millesse üks VR huviga noor võiks Eestis panustada, siis leiab Madis, et puudu on originaalse sisu loomisest nendele virtuaalsetele kogemustele. Eelistatult võiks disainida sõltuvust tekitavate mängude asemel neid teisi kogemusi – empaatilisi ja õpetlikke. Seda enam, et Madis ise vaevab oma pead ka meie ühiskonna tuleviku teemadel.

„Ma ei taha, et virtuaalreaalsusest saaks miski, mis paneks meid reaalsusest kaugenema ja loodus jääkski ainult seal arvutis eksisteerima. VR on väga suure sõltuvuspotentsiaaliga. Me üritame ise ka sellel silma peal hoida, et inimesed ei zombistaks inimesi. Kas me saame seda hoida meelelahutusena, mis ei lukusta inimesi sellesse?“

VR mängija ja Madis Vasser

Veel üks veidi hirmutav kujund, mille Madis jutus välja toob, on majanduskasvu teine tõlgendus – majanduskasvaja.

„Me peame ilmselt minema üle lahendustele, mis ei ole nii jaburalt energiamahukad, kui praegu. Tehnoloogia ei pruugi meid aidata sellistes suurtes asjades nagu loodusvarade lõplikkus ja keskkonnaprobleemid. Me saaks ka VR kogemust raamistada nii, et me asendame väga paljud kulukad elamused virtuaalse kogemusega.“

Põhimõtted ja vaated on lõpuks need, mis suunavad ja määravad selle loo peategelase panust. Ma isiklikult loodan, et veel rohkem IT inimesi seda sõltuvuse aspekti tõsiselt võtavad ja sellest lähtuvalt ka teistsuguseid kogemusi disainivad. Ühel nõul oleme Madisega kindlasti selles, et mingit maailmalõpu meeleolu ei tasuks ka selle jutuga tekitada.

„Tõeline radikaal ei ole see, kes musta pildi maalib kõigest, vaid see, kes suudab inimestes lootust tekitada.“