Ann Laheäär ja elektrokeemia

Ann Laheääre sõnul on reaalteadustes lugematult palju erinevaid valikuid: ei ole päevad läbi arvuti taga istumist, vaid saab midagi uut oma kätega luua ja palju eksperimenteerida.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid ning miks?

Nii palju kui ma mäletan, siis tahtsin alates kooli algusest saada matemaatika õpetajaks. Tädi õpetas mind arvutama ning siiani on meeles väike roosa märkmik, kuhu isa pidi igal õhtul mulle kaks lehekülge liitmist-lahutamist kirjutama ning pärast hinde panema. Pärast esimest matemaatika tundi läksin koju ning täitsin töövihiku mõlemad osad lõpuni ära. Sain õpetaja käest riielda järgmises tunnis! Seega reaalainete armastus jõudis minuni juba enne kooli ning ilmselgelt sellest ka soov saada matemaatika õpetajaks. Selle juures tasuks märkida, et käisin põhikooli aastad Tallinna Muusikakeskkoolis, kus rõhk oli muusikal, kuid meil olid suurepärased õpetajad ka reaalainetes.

Kuidas sattusid teadusesse?

Läksin Tartu Ülikooli keemiat õppima, kuna keskkooli ajal Tallinna Reaalkoolis sain aru, et keemia on minu jaoks huvitavam valik kui matemaatika. Õpetajaks tahtsin endiselt saada. Bakalaureuseõppe ajal alustasin teadustööga tegelemist uurimisgrupis, kuhu jäin ka doktoriõpingute lõpuni. Kui jõudis kätte hetk võtta vastu otsus, kas minna magistriõppesse keemia õpetaja erialale, siis otsustasin siiski lihtsalt keemia eriala ning teadustöö jätkamise kasuks. Teadsin, et alati jääb mulle valikuks hiljem ka õpetaja koolitus läbida. Seda otsust pole ma hetkekski kahetsenud. Ning olen tegelenud ka õppetööga, andes loenguid ning seminare, mis on ideaalne vaheldus teadustööle.

Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Ausalt öeldes ei osanud ma keemia eriala valides isegi ette kujutada, et hakkaksin tegelema millegi sellisega, mida hetkel teen. Olen rahul sellega, mida olen siiani saavutanud ning usun, et mul on veel pikk tee erialaselt ees. Mulle meeldib, et keemia võib mind tööalaselt viia ükskõik millisesse maailma punkti, sest keemia/füüsika seadused on ju igal pool samad.

Miks soovitad noortel just selle eriala kasuks otsustada?

Kui reaalained meeldivad, siis ei tasu karta teha valikut saada teadlaseks. Reaalteadustes on lugematult palju erinevaid huvitavaid valikuid, millega tegeleda saab. Ei ole päevad läbi arvuti taga istumist, vaid saab oma kätega midagi nö kokku keerata ning siis uurida, kuidas õnnestus. Eksperimentide tegemine on vägagi loominguline protsess ning iga tööpäev on erinev. Teadlasena on võimalus ka paljudesse huvitavatesse kohtadesse reisida, sest konverentsidel osalemine on oluline nii teaduse hetkeseisuga kursis olemiseks kui ka enda kui noore teadlase nähtavaks tegemiseks. Kui kõrvalt kuulata juba kogenud keemikut oma tööst rääkimas, siis kooliõpilasele võib see tunduda nii tohutult keeruline ning panna sellise eriala suhtes kartust tundma. Kuid kui loogiline mõtlemine reaalainetes on olemas, siis kogemuse käigus kujunevad need esialgu hirmutavana tunduvad teadmised ilma liigsuure pingutuseta.

töö plussid

  • Reaalteadused pakuvad huvitavaid valikuid
  • Valikud võivad olla ka väga praktilised ja rakenduslikud
  • Saab ka reisida

töö miinused

  • Vahel tahaks tulemust saada kiiremini, kui tööprotsess võimaldab

Kuidas on sinu eriala seotud teiste valdkondadega?

Mina tegelen superkondensaatorite uurimisega, mis on kõrge võimsusega seadmed elektrilise energia salvestamiseks. Üks potentsiaalsetest valdkondadest massiliseks superkondensaatorite kasutamiseks, kus juba väiksemahuliselt on ka reaalsed rakendused, on transport. Superkondensaatorite abil sõidukeid käivitades saab aku eluiga oluliselt pikendada. Samuti on võimalik pidurdamise käigus vabanev energia (rataste kineetiline energia) salvestada elektrilise energiana superkondensaatoris, ning kasutada salvestatud energiat sõiduki kiirendamisel. Sellise protsessi abil saab kütusekulu linnaliikluses vähendada kuni kolmandiku võrra. Samuti võiks kasutada superkondensaatoreid taastuvenergia salvestamiseks, erinevates elektrilistes seadmetes, vooluvõrgu kvaliteedi tagamiseks, jne. Me oleme kõik elektrienergiast ning selle kvaliteedist sõltuvad, ning samuti on oluline vähendada fossiilkütuste tarbimist, seega on sellist laadi seadmete arendamine väga oluline.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Pean oma suurimaks saavutuseks 2013. aastal Rahvusvahelise Elektrokeemia Ühingu (International Society of Electrochemistry) poolt väljaantava noore teadlase auhinna (Oronzio and Niccolò De Nora Foundation Young Author Prize) võitmist. Auhinnale kandideerimisega tõestasin endale, et kunagi ei tasu alahinnata oma töö tulemusi. Üllatus oli suur ning rõõm veelgi suurem. Kuid suurimad saavutused on loodetavasti siiski veel ees ootamas.

Milline elektrokeemia valdkonna saavutus on muutnud maailma paremaks?

Kui vaadata minu eriala, elektrokeemiat, veidi laiemas pildis kui ainult superkondensaatorid, siis ilma selleta ei saaks ma näiteks praegu rongis sõites oma laptop’is nendele küsimustele vastata, sest poleks akut, mis seda seadet töös hoiaks. Elektrokeemilisi protsesse rakendatakse ka metallitööstuses, samuti on olemas näiteks elektrokeemilisel protsessil toimivad diabeetikutele mõeldud veresuhkrumõõtjad jne. Näiteid on palju. Seega ma usun, et elektrokeemia seaduspärasuste mõistmine on maailma päris palju paremaks muutnud ning muudab ka veel edaspidi.

Millisele elektrokeemia teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata. Oma igapäevases töös tegelen superkondensaatoritega, see on seotud väga spetsiifilistele probleemidele lahenduste otsimisega, mille lahtiseletamine antud kontekstis ei ole ilmselt mõttekas. Kuid üleüldiselt oleks vaja kiirelt leida võimalused ning lahendused, kuidas efektiivselt ning mõistlike kaasnevate kulutustega kasutada elektrienergia saamiseks taastuvaid energiaallikaid ning lõpetada keskkonna saastamine fossiilkütuste kasutamise tõttu. Selle probleemi juures saavad kokku elektrokeemia ja kõik teised reaalteaduste harud ühise suure eesmärgi nimel.

Mis pakub suurimat rahulolu?

Isiklikust vaatepunktist lähtudes on kõige suuremaks väljakutseks kannatlikkuse arendamine, sest teadustöös on see väga oluline isikuomadus. Mina aga kipun olema kärsitu ning võtma iga ebaõnnestunud eksperimenti väga isiklikult ning emotsionaalselt. Samas on õnnestumisega kaasnev rahulolu ning positiivne emotsioon väärt aeg-ajalt tekkiva lootusetuse tunde üleelamist. Kõige suurem rahulolu oleks siis, kui tehtud töö saaks reaalse rakenduse ehk läheks tootmisse. Ehk see veel kunagi juhtub!

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Tööst vabal ajal armastan üle kõige reisimist. Seetõttu olen ka väga õnnelik, et lisaks puhkusereisidele olen ka töö tõttu saanud näha erinevaid paiku maailmas - näiteks Jaapan, Mehhiko, Kanada, USA. Hetkel elan ja töötan Poolas Poznanis, siit on hea reisida nädalavahetusteks külla sõpradele, kes elavad mujal Euroopa linnades. Töövälisel ajal on ka spordi tegemine väga oluline. Kui pärast tööpäeva on mõttelõng kinni kiilunud, siis sport äratab uuesti üles ning annab kirjeldamatu positiive laengu, et jälle uueks päevaks emotsionaalselt valmis olla. Ning loomulikult tahan vabast ajast nii palju kui võimalik veeta koos sõprade ja perega.