Reivo Maasik - eeskujuks kasvades

Tekst: Jonas Nahkor, Fotod: Jonas Nahkor, Reivo Maasiku erakogu, päisefoto: Josh RiemerUnsplash

Reivo on õpetaja, nagu mina isegi. Ometi on meie teed hariduses väga erinevad. Minu jaoks avab Reivoga vestlus hästi seda mitmekesisust, mis haridusmaailmas toimetades on võimalik saavutada. Nõustun, kui ta ütleb – „Õpetajatööst jäi mulle mulje, et selles ametis saab teha iga päev erinevat asja – õpetajal on enamus ajast justkui vaba voli. Nüüd, olles õpetanud võin ma öelda, et nii ongi.“

Minu endine kursusekaaslane töötas Tallinna Ülikooli üliõpilaskonnas haridusteaduste edendajana juba siis, kui ta sealsamas loodusteaduste õpetaja kutset omandas. Lisakogemus ühes Archimedese programmis ning õpilasmalevate juhendamine andis talle juba kokkupuute noortega kui ka koolimaastikul toimuvaga. Teadlikult otsustas Reivo aga nõnda, et lõpetab eriala enne, kui kooli asub – kõik teised kursakaaslased olid bakalaureuse lõpetamise hetkel juba mõnes koolis tööl.

Reivo Maasik noortelaagris
Reivo on maleva juhendajana tagaplaanil. See kohustus kestis mõnikord
mitu järjestikkust suvenädalat ja nõudis samuti noortele parajate
ülesannete leidmist ja nende eest vastutamist. Foto: Reivo Maasik, isiklik kogu

Maandumine reaalteaduste hälli

Toomas Reimann on Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja, kes püüdis Reivo nii-öelda kinni, kui ta haridusjuhimise magistriõpingute kõrvalt Reaalis õpetamist alustas. Rakvere lähistel väikestes koolides õppinud noormehel oli koheselt vaja läbi teha paar mõtteviisi muutust.

„Ma olen tulnud maakoolist kohta, kus õpitakse sisuliselt kolm korda rohkem füüsikat. Ma püüdsin hoida seda, mida ma ise tahan teha, veidi tahaplaanile, et vastata sellele, mida siin majas tehakse. Kui siia tulla oma agendat tegema, peab olema meeletult kõva taust, et väita, et see on õige asi.“

Reivo saab nüüd juba kolmandat aastat igapäevaselt tajuda ja tunda läbi seda, kuidas need 20-38 õpilast, kellega ta ühtaegu tegeleb, päriselt jälgivadki iga tema sõna ja tegu. Need õpilased silmnähtavalt eeldavad autoriteeti ja sellele on Reivo õppinud vastama.

„Väga ruttu sai see mulle selgeks siis, kui ma valmistasin alguses ette sissastumiskatseid. Nähes seda, kuidas 1300 õpilast kirjutavad testi, et kindlasse kooli pääseda, saad aru, et see peab olema nende jaoks midagi väga olulist ja mina pean seda ootust täitma.“

Kuidas sihid paika loksuvad?

Koolis töötades tekib arusaam, et need protsessid, mida tuleb õppida tajuma ja juhtima, vajavad tõesti elukogemust. Mida peab üldse hõlmama füüsikaõpe Eestis – kui palju praktilist, teoreetilist, filosoofilist? Mida peaks kindlal haridustasemel õpetama? Milliseks tulevikuks peab õpilast ette valmistama? Kuidas õpilasteni jõuda nii, et see asi neid huvitaks? Need on ka sotsiaalse intelligentsuse küsimused. Mul tekib tunne, et Reivo on mingis pühendunud füüsikaõpetajate sektis, kuna tema kõik need küsimused mu ette tulistas.Füüsika

„Neis ringkondades kaasa arutledes olen ma aru saanud, et kaasa rääkimiseks peab mul olema meeletult tugev taust ja selle tausta saan ma ainult siis, kui ma neid asju rohkem läbi teen. Minu plaan oli kunagi saada direktoriks, siis nüüd on minu plaan omandada esmalt selline tase õpetamises, millega ma saan ise rahul olla.“

Selliselt mõtestades omandab koolis töötamine ikka hoopis teistsuguse koolmeisterliku väärikuse. Eesti lõpetavad pooled õpetajad õpetamise juba esimese viie koolis oldud aasta jooksul. Samas Reivo ise hakkab alles praegu mõistma, kuidas õigesti õpetada, mõtestada ja siis tunnistada, et peab tegema teisiti.

„Ääretult mahukas töö on mõista, mis on tõesti head praktikad, mis on head praktikad, mis ei ole toimima hakanud ja miks nad ei ole toiminud, mis on halvad praktikad, mis paberil näevad head välja.“

Õpetaja palk – ainult valimisloosung?

Hariduse „kõrge“ on rahalises mõttes ühe hea ehitaja palk. Mida öelda selle peale, kui keegi röögatab meedias, et õpetaja palk võiks olla ka 3000 eurot?

Klass+ programmist osavõtvad koolid
Õppevara muutub, kuigi põhimõtted on samad. Reivo ja teiste
loodusainete õpetajate veetud Klass + projekt viib füüsika praktikumide
kvaliteedi uuele tasemele. Fotod: Jonas Nahkor, ETAG

„Eesti õpetajad on visioonipõhised ja teevad seda ainult (rõhutatult) seepärast, et see on nende elu kutse. Mure on selles, et neid õpetajaid, kes niimoodi tunnevad, on Eestis liiga vähe võrreldes sellega kui palju on koole ja noori. Eriti loodusteaduste valdkonnas. See, et õpetajate palk võiks olla 3000 eurot on välja käidud mõttega. See ei tähenda ainult seda, et õpetajad tahavad saada 3000-eurost palka, vaid see tekitab sellise tunde ja ka reaalsuse (rõhutatult), et õpetajaks saada ei tähenda seda, et ma käisin ise koolis ja nüüd võin ka õpetada. See tähendaks, et ma pean sellele ametile jõudmiseks olema kellestki teisest parem. See ei ole kukkumispadi, vaid redel, mille otsa ronida. Kui sa oled kooli ära lõpetanud, siis sa lähed konkurentsi nende inimestega, kes soovivad saada kooli tööle. See tähendab, et koolidesse jõuavadki ainult need inimesed, kes on oma teema puhul eksperdid, vaieldamatult teistest paremad.“

Word!

Kas õpetajaks saab saada?

Kes ei ole sündinud õpetajaks, saab samuti olla väga hea õpetaja, kui ta teeb endale olulised protsessid selgeks. Mõnega tuleb alustada erialateadmistest, teistega sellest, kuidas noortega samastuda ja mida teha, et nad sind kuulaksid. Mis peab inimese peas psühholoogiliselt toimuma, et ta üldse õpiks? Kõik see on Reivo meelest ajaga omandatav. See kehtib ühtmoodi õpetajaks õppimise kui ka inseneriks õppimise kohta.

„Õppimine on sügavalt individuaalne tegevus. Siia klassi ette võib panna mistahes maailmakuulsa füüsiku aga kui sa õppida ei taha, on see nagu vesi vastu seina. Sa pead ise otsustama, et sa tahad ära õppida ja aru saada. Kui sa oled seda teinud, siis õpetaja peab andma võimaluse, et sa saaksid selleni jõuda.“

Hetkel on rahalistel põhjustel õpilaste arv õpetaja kohta pidevalt suurenenud. Reivo toob esile, et üks lahendus on abiõpetajate lisandumine. Meie hariduses on kuuendik õpilastest mingisuguse haridusliku erivajadusega. Kui me sellesse ka ei panusta, siis jäävad maha ka mõned õpilased, kellel oleks valmisolek õppida.

Reivoga on minu hinnangul kaasas loomulik oskus õpetada. Mulle avaldab aga tohutult muljet tema usk neisse, kes midagi VEEL ei oska ja usaldus nendesse, kes on ees läinud ja keda tasub kuulda võtta. Haridusmaastik ei ole kuiv ja kidur „ühiskonna mureteema“, kui me otsustame ise sellesse väärikusega panustada.