Veljo Runnel – kuula oma südant... või siis loodushelisid

Tekst: Jonas Nahkor, fotod: Veljo Runnel, erakogu

Veljo toimetab alatasa mitme asja kallal – tuleb välja, et seda kõige südamelähedasemat ametit on keeruline sajaprotsendiliselt enda leivaks teha. Aga toimetused on teda saatnud sinnamaale, kus minu tuttavad looduseinimesed küsimusele „Kes on täna Eesti pädevaim loodushelide salvestaja?“ saavad vastata: „Veljo Runnel.“Veljo Runnel

Fred Jüssi tallas jäljed ette

Loodushuvi oli Veljoga lapsest saadik ja julgustuseks sai ta kaasa päris hea suunamise oma isalt, talus üles kasvanud mehelt, kes ei olnud küll loodusteaduste taustaga, kuid ostis oma pojale kokku loodusraamatuid ja määrajaid. Levisid ka helisalvestised tuntud loodusmehe salvest, mis ei jäänud noormehel tähelepanuta.

„Ma nautisin väga Fred Jüssi plaatide kuulamist – seda, et talvel on võimalik tuua endani see suvine ja kevadine helimaastik, mis mind muidu erutab.“

See oli kogemus, mis vajas jäljendamist. Raskus oli 90-ndatel leida stereosignaali vastuvõtvat lindistusmakki.

„Mingi ime läbi sain sellise maki, millele ühendasin stereomikrid ja sain esimest korda midagigi sellist, mis meenutas seda, mida Fred Jüssi oli saavutanud. Ma ei olnud rahul ja otsisin välja, mida vaja oleks. Ma kontakteerusin Jüssiga ja küsisin temalt nõu, kuidas oma huviga edasi minna. Tema soovitaski mul Eestimaa Looduse Fondi (ELF) pöörduda.“

ELF oli pärast Tartu Loodusmajas ringijuhendajana töötamist Veljo teine töökoht. Ta asus sinna tööle enda kirjutatud projekti raames, mille väljundiks oli veebilehe loodusheli.ee loomine. See hõlmas ka vastava salvestustehnika hankimist. Esiteks sündis sellest projektist õppevahend, mis siiani täieneb ja mida Eesti õpetaja saab tundides kasutada. Teiseks sündis loodushelide salvestaja, keda Eesti loodusfilmi tegijatel on hädasti vaja läinud. Veljo helimaastikud kogunevad tänaseks ka naturesoundscapes.eu leheküljele.

„Loodushäältega tegelemine on minu jaoks täpselt õige asi - see on minu meeltele ning samas rakendub ka see, mida ma olen õppinud. Ma tean, mille järgi ma lähen, tunnen akustilist keskkonda ja tehnikat selle püüdmiseks.“

Akadeemilised teetähised pole Veljo jaoks kuigi kutsuvad olnud, pigem tunneb ta huvi loomingulise vastu. Ülikoolis ta siiski õppis ning ladus enda vundamendi bioloogias – erialal, ilma milleta ta poleks praegu nii pädev loomade-lindude leidmises ja nende käitumise tundmises. Seejärel asus ta sisetunde juhatusel hoopis psühholoogiat õppima.Veljo Runnel

„Psühholoogia erialal õppides sain aru, et inimese ja looduse maailm on sisuliselt sama. Inimese psüühikas on samamoodi väga palju avastamata seaduspärasusi nagu looduseski.“

Mis muudab loodushelide püüdmise muu lindistamise suhtes eriliseks?

Loodusheli professionaalseteks kogujateks saab pidada neid, kes süsteemselt bioloogi vaates kollektsiooni teevad. On ka neid, kes bioloogia teadmisi omamata salvestavad loodust lõõgastuse eesmärgil või kasutamiseks muusikatööstuses. Helioperaatori kutset ei ole Veljo kusagilt omandanud – nagu loost välja koorub, on ta ise õppinud.

„Oluline on see, kuidas tehnika omavahel klappima saada – õiged kaablid, väljundvõimsused, mikrofonid, töötlus. Ma tunnen, et helioperaatori õpe tuleks kasuks aga ma ei raatsi oma aega sinna panna, vaid eelistan väljas käia. Juurde uurin siis, kui midagi jääb puudu. On kindlad võtted millega väljas head tulemused saavutada ja neid saab vaid läbi kogemuste.“

Nüüd jõuame jutus selle peamise juurde. Lindistus saab hästi välja tulla siis, kui sul on, mida lindistada. Selleks tuleb uuritava käitumisest läbinisti aru saada.

„Kui sa tahad kedagi väga lähedalt salvestada, siis sa pead tema käitumist tundma. Sügisel võid põdra juurde sammuda, sirutada mikri välja ja temaga intervjuu maha pidada. Samas mõnikord teades ette, mis vaeva nõuaks mõne looma lindistamine, loobun ma juba ette selle heli püüdmisest. Eestis ei ole kätte saadud väga paljude imetajate salvestisi.“

Kuidas sünnib selline teos nagu Tuulte tahutud maa?

„Mingist hetkest hakkasin ise helimaastikke salvestama ja siis hakkasid huvi tundma ka filmitegijad. Filmirežissöör ütleb, mis helikeskkonda vaja läheb ning vahel ei lähe ma seda välja otsima, vaid leian selle oma arhiivist. Seda ei tea ette, kas pakkumine tuleb loodus- või mängufilmilt. Teatakse, et minu käest helisid saab.“

Veljo Runnel
Minu esimene kokkupuude Veljoga oli aastate eest Saaremaal,
kus ta looduskaitselaagri noortele oma tehnikaid ja kogemusi esitles.
Sääraseid õpitubasid ja kogemusvahetusi on ta teinud palju. Fotod: John
Grzinich

Nii on jõudnud Veljo lindustused ka Tõde ja õiguse filmi. Hiljuti linastunud Eesti suurima loodusfilmi lindistamine oli Veljo jaoks aga periooditi täiskohaga töö. Ühel kevadel, võttis ta palgata puhkuse oma põhitöölt Tartu Ülikooli loodusmuuseumis ning elas Matsalus, filmi režissööri Joosep Matjuse kodus.

„Ma ei käinud Joosepi ja operaatoritega enamasti kaasas. Loodusfilmi filmimine on sageli väga isiklik tegevus ja filmijad tahavad ka seda üksinda teha. Joosep ütles, et ta tahaks nendel päevadel käia midagi kindlat filmimas. Mina ei olnud samal hetkel samas kohas, kuid käisin samadel päevadel samu asju lindistamas.“

Kas tõesti on nii, et heli ja film ei olegi alati koos üles võetud? Kõlab väga hollywoodilikult, aga tuleb välja, et selline töömeetod on pigem tavapärane.

„Loodusfilmides on väga sage see, et filmitav kaader ja heli on tegelikult eraldi salvestatud, ja lõpuks pannakse kokku. Loomadel ja lindudel on üsna standardsed hääled ning neid saab tänapäevaste vahenditega ka paika seadistada. Käepäraste vahenditega tehakse ka lisaefekte juurde näiteks sellest, kuidas loom kõnnib rohus.“

Kui midagi soovida, siis jätkuvalt tasast meelt

Minu jutt sai alguse Fred Jüssist ja tema mõjutusest Veljole. Mõlema oluliseks tööriistaks on olnud loodushelide salvestamine, aga sellele otsa ka väga kannatlik iseloom. Kui on jutuks nõnda tasast meelt nõudev amet, ei jäta ma kasutamata võimalust Fredi sõnadega juttu lõpetada.

„Jaa, sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.“