Tanel Klesment, helirežissöör

Ei ole olemas sellist asja nagu paigalseis.

Minu esimene kohtumine Taneliga oli natuke kare. Komistasin selle taha, millise nimetusega tema ametit nimetada. Minu kasutatud „heliinsener“ oli tema jaoks liiga tehnilise kõlaga. „Helirežissöör“ on palju parem, arvas ta. Selle üle me ei vaielnud, kas Taneli töö kuulub inseneeria valdkonda või mitte – kes vähegi asjasse sisse vaatab, leiab isegi, et ega siin täit tõtt ole. Inseneri elukutse võib sisaldada teadlaseks olemist, kunstnikuannet ja õpitud oskuseid, mida kasutatakse ühiskonnale kasulike asjade, näiteks majade või protsesside loomiseks. Inseneeria põhiharud, nagu keemia ja mehaanika, on suhteliselt selgelt eristuvad, kuid valdkondi ühendavad harud hajustavad piire. Veel 1960. aastail olid helirežissöörid enamasti diplomeeritud insenerid, kes ülikonna peal valgeid kitleid kandsid. Ja kuigi tehnika on vahepeal niipalju kasutajasõbralikumaks muutunud, et lihtsama helindamisega saab hakkama pea igaüks, on paljudel helirežissööridel endiselt akustika- või audiotehnoloogia inseneri diplom seina peal. Aga nüüd jõuangi sinna, mida Tanel silmas pidas. Helirežissöör kasutab tõepoolest mitmeid tehnilisi teadmisi (akustika, signaali- ja andmetöötlus ning erinevate heliseadmete karakteristikad) helipildi kujundamiseks ja loomiseks, kuid tehniline täiuslikkus on teisejärgulise tähtsusega. Helipilt peab inimestele meeldima, naudingut pakkuma ning selleks on helirežissööril vaja tunda, mõista ja tunnetada muusikat. Taneli puhul on muusika ühtlasi see maailm, mis ta helirežissööri ameti juurde tõi.

Üks tuntumaid muusikakoole Eestis on Tallinna Muusikakeskkool. Tavapäraste kooliainete kõrval õppis Tanel siin tšellot mängima. Tulevasest ametist andsid sel ajal vast aimu üksnes tema hobid: raadioaparaatide ehituse uurimine või suhteliselt lihtsa lintmaki abil koolidiskode tegemine. Peale sõjaväeteenistuse läbimist tulid juurde kontserdid. Taneli sõnul „elas“ ta pikki aastaid Von Krahli baaris, kus pea iga õhtu toimus midagi head, mis vajas helindamist. Tegevust jagus muidugi ka Von Krahlist väljapoole. Ühest Rotermanni soolalaos toimunud kontserdi helindamisest kujunes ootamatu proovitöö rahvusringhäälingu jaoks. Tanelile tehti kutse tulla klassikaraadiosse helirežissööriks, ta võttis kutse vastu ja jäi sinna kümneks aastaks. Sealt edasi lisandusid mitmed Eesti kultuurimaastikule olulised sündmused, näiteks Laulupidu, Noorte Laulupidu, Saaremaa Ooperipäevad ja Birgitta Festival. Olen kindel, et iga eestlane on Taneli tööga kas vahetult või kaudselt kokku puutunud, tihti küll seda enesele teadvustamata.

Tanel Klesment laulupeol helipuldis
Tuhandete inimeste õhtu kordaminek sõltub muuhulgas helirežissööri oskustest.

Üks vanadest kõnekäändudest ütleb, et kui sul on vaja peita aaret, siis aseta see kõigi jaoks nähtavale kohale. Helirežissööri töö tulemus, hästi helindatud kontsert, on väga sarnane sellisel viisil peidetud aardega. Publik kuuleb ja naudib seda, kuid vaevalt mõtleb ta sel hetkel, et nende muusikaline elamus toetub lisaks muusikutele hästi läbimõeldud ja korralikult teostatud helindusele. Suurepärase muusikalise tulemuse saavutamiseks tuleb omavahel sobitada esinejad, ruum ja tehnika ning see töö vajab üsna palju teadmisi helist, akustikast, kasutatavatest seadmetest, aga ka elektrist, raadiosignaalist ja tarkvaralahendustest. Näiteks sümfooniaorkestri heliseade võib teinekord (nii mõnegi jaoks) sarnaneda raketiteadusega. Kõigepealt tuleb mikrofonidele ja kõlaritele leida õiged asukohad, sest juba mõnemeetrine nihe võib tulemuse mittesoovituks muuta. Aga seejärel tuleb need seadmed viia teineteisega õigesse ajalisse nihkesse, sest peegeldused seintelt ja põrandalt kipuvad muusikainstrumentide tämbrit moonutama. Korrektsete ajanihete arvutamiseks on vaja teada seadmete omavahelisi kauguseid, heli liikumise kiirust ja ruumi omapära. Kuid laitmatu helipildi loomiseks on lisaks vaja teha veel palju tegevusi. Näiteks tuleb omavahel sobitada raadiomikrofonid, vähendada telefonidest või muudest kõrvalistest seadmetest tulenevaid häireid ja eemaldada ümbritsevast keskkonnast kiirgavat madalsagedusmüra. Kauni, kuulaja jaoks meeldiva helipildi loomiseks on lisaks tehnilistele teadmistele vaja tunda ka muusikat, alustades erinevate muusikainstrumentide omapäradest ja lõpetades muusikažanritega. Tanel ei usu, et üks inimene suudaks erinevaid muusikaliike suurepäraselt helindada. Näiteks heavy metal vajab võrreldes klassikalise muusikaga üsna teistsugust lähenemist. Taneli sõnul tuleb tegeleda ikkagi selle žanri või suunaga, mis kõige hingelähedasem on – siis on tulemus kõige parem.

Helitehniku või helirežissööri ameti õppimine muutus Eestis võimalikuks suhteliselt hiljuti. Sellealast haridust pakuvad nii Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, aga ka Tallinna Ülikool, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Õppimise eelduseks on muusikaalaste teadmiste ja tehnikahuvi olemasolu. Taneli kooliajal need võimalused puudusid, seega tuli tal ise kõik enesele selgeks teha. Tihti tuli selleks veenda inimesi teda tehnika juurde lubama igal pool, kus leidus midagi uudset või ägedat. Tegelikult on selline eelhäälestus iseõppimiseks ja võime ennast arendada üks olulisi suurepäraseks helirežissööriks olemise eelduseid igal ajal. Tehnoloogia areneb ju edasi ka siis, kui kool lõpetatud. Konkurentsivõimelisena püsimiseks on elukestev õpe möödapääsmatu. Tanel tsiteerib siinkohal oma õpetajat, Laine Leichterit: „Sa kas arendad ennast ja liigud edasi või puhkad ning märkad, et kõik su ümber liigub edasi, samas kui sina jääd maha“. Lisaks õppimisvõimele vajab helirežissöör stressitaluvust, rahulikkust ja enesekindlust, sest vaielda ja omi seisukohti kaitsta tuleb selles ametis palju. Arvamusi, millest lõpptulemus sõltub, on ju erinevaid: igal muusikul ja lauljal on tulemusest oma nägemus ning need tuleb sobitada kokku nii, et rahule jäävad kõik, eriti muidugi publik. Kuid alati, kui hästi õnnestunud kontsert on selja taga ning kõik on elamuse saanud ja rõõmsate nägudega koju läinud, on rahulolu hästi tehtud tööst suur.

Tekst: Jaanus Leoste

Fotod: erakogu