Mari Järve – geneetikute seas käib jaht vanadele kontidele ja hammastele

Tekst: Jonas Nahkor, foto: Mari Järve erakogu

Nii nagu paljude alusteaduste puhul, ei saa ka evolutsioonigeneetik öelda, mis kasu tema tööst võib homme sündida. Kas üldse sünnib? Siiski on inimese kaugema arenguloo uuringud pakkunud asendamatut abi nii ajaloolastele kui ka arstidele nende töös. Mari Järve, TÜ Genoomika instituudi vanemteadur, ei pane oma töös kindlapiirilisi hüpoteese või eesmärke tihti üldse paika – pole võimalik aimata, millega ajalugu seekord üllatab.Mari Järve

Mida on andmetöötlusvõimekuse pöörane kasv endaga kaasa toonud?

Mari ja tema kolleegid on inimese demograafilise ajaloo uurimiseks juba aastaid kasutanud Eesti biokeskuse andmebaasi, milles on üle 50 000 DNA proovi. Selleks, et sääraseid andmebaase täiendada haruldaste, vana DNA proovidega, käib geneetikute seas jaht ammusurnud inimeste kontidele ja hammastele. Naljatledes lisab mu vestluskaaslane, et võidab see, kellel on paremad arheoloogidest sõbrad. Aga kuidas saab üks DNA proov osaks teaduslikust uurimusest?

„DNA sekveneerimine on läinud nii odavaks, et meie labor tellis 400 inimese täieliku genoomijärjestuse koostamise ja saigi need korraga kätte. Me maandusime sellega külmas kohas vette, kuna selgus, et näiteks minul on täiesti vale haridus. Ma olin ette valmistatud laboris töötama, kuid laboris poleks ma isegi viie eluajaga saanud nii palju andmeid kokku, kui meil järsku käes oli.“

Ees seisis töö arvutite ja andmeanalüüsi maailmas. Informaatikat pidi juurde õppima kogu meeskond. Tartus tegutsev Genoomika instituut aga ka teised sarnased uurimisasutused otsivad praegu mitte niivõrd geenitehnolooge, kui matemaatikuid ja statistikuid. Kuid kirjeldatud juhtumist sündis teiste seas ka teadusartikkel, mis on hea näide sellest, kui ootamatu leid võib teadlasi tabada.

„Paljudel juhtudel ei saa uurima asudes küsimust ette püstitada – sa võid seada vaate minevikku, mis ei pruugi üldse tõele vastata. Ühes artiklis selgus Y ehk meessugukromosoomi järjestusi uurides, et põllumajanduse tulekuga oli meeste efektiivse populatsiooni suurus 16 korda väiksem, kui naistel. Mehi ja naisi oli küll ühepalju, kuid neid mehi, kes oma geenid järglastele pärandasid, oli väga palju vähem.“

Ehk siis ilmneb, et põllumajandusliku jõukuse esmakordsel tekkimisel panustas vaid iga 16-s mees nendesse inimestesse, kes tänapäeval elavad! Sellest võib oletada, missugune võis olla ühiskonnakorraldus – mõnede juhtivate meeste täielik kontroll oma grupi, sealhulgas järelpõlve saamise üle. Jah, ajalooline kurioosum küll, aga mida oskame selle teadmisega peale hakata?

„Me ei tea kunagi, millal võib meil mingist alusteaduse osast kasu olla. Vanade kontide uurimine ühe asjana lihtsalt harib ühiskonda - mis sest, et inimesed väga oma vigadest ei õpi... Teisalt võib sellest, et me kogume taustandmeid ning arendame andmeanalüüsi meetodeid, tekkida ootamatu kasu meditsiinigeneetikas.“

Mari kohta guugeldades jääb mulje, et ta on pigem kirjanik

Mari on seotud kirjutamisega kindlasti kauem, kui teaduse tegemise või enda teise kutse, loodusainete õpetamisega. Noorusest on teda paelunud ulme- ja fantaasiakirjandus ning selle huvi käegakatsutavaks tulemuseks on kahe ilukirjandusliku teose „Esimene aasta“ ja „Klaasmeri“ ilmumine tema sulest.

„Kust tuleb tahtmine kirjutada? Mina küll ei tea. Ma olen kirjutanud kogu aeg, olenemata sellest, millega ma muidu olen tegelenud. Aga mingit teist tööd jään ma ilmselt alati selle kõrvalt tegema, muidu tuleks minust literaat. Ei aita ainult see, et ma kirjutan - peab olema, millest kirjutada.“

Mari on enda rikastamiseks ja kultuuriruumide tundmaõppimiseks õppinud kaheksat keelt, kuid filoloogia ega humanitaarteadused pole tema elukutsevalikutes peale jäänud. Valides ajaloo, molekulaarbioloogia ja geenitehnoloogia õpingute vahel, jäi Mari geenitehnoloogiale pidama.

„Minu üldisem nõuanne erialavalikul ja üldse valikute tegelemisel oleks mõelda, millest sul rohkem kahju oleks, kui sa sellega EI TEGELEKS.“

„Minu üldisem nõuanne erialavalikul ja üldse valikute tegelemisel oleks mõelda, millest sul rohkem kahju oleks, kui sa sellega EI TEGELEKS.“

Doktorantuuri ajal tekkis keset abstraktset geneetikamaailma igatsus vahelduse, millegi praktilise järele. Selle isu täitis parajasti gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja magistrikraadi omandamine ning hilisem õpetamine Tarvastu gümnaasiumis. Teadlase praktiline kogemus täiendas teda tohutult ka õpetajana.

„Ühiskonnas levib hoiak, et kui sa oled tubli ja tark, mine teadust tegema, ent kui sa kuhugi ei pääse, mine lõpuks õpetajakoolitusse. Miks peaks erialaselt nõrk inimene minema seda eriala kooli õpetama? See on täielik absurd!“

Elu kohvrite otsas või Viljandimaa metsade vahel?

Täna Mariga vesteldes on ta kahe väikese lapse kõrvalt kodus, kuid enda edasise karjääriteena näeb ta haridust väga tugeva alternatiivina teadlase elukutsele. Selle eelistuse võib viimaks paika panna vajadus oma kodu ja pere järele.

„Ma olen selles mõttes halb teadlane, et ma ei taha välismaale minna – ma oleks pidanud tegema praeguseks juba järeldoktorantuuri. Selle puudumine on karjääritakistus. Mina ei ole valmis oma siinset elu ohverdama ja minema kohvrite otsas elama ning teaduse pärast ringi reisima. Aga see pole ka ainus, mida ma oskan ning ilmselt ei jää ma kunagi ainult ühte asja tegema.“

Siinne lugu räägib humanitaaria ja loodusteaduste ühildamisest. Kuigi Mari ise tunnetab enda tugevusena verbaalset ja keelelist maailma, siis rõhutab ta, et matemaatikat ja loodusteaduseid ei tasuks sugugi karta. Ärgem jagagem asju kergeteks ja rasketeks, vaid mõelgem tänase ametiloo eeskujul, millega mitte tegelemisest teil rohkem kahju oleks!