KUMUs kohtuvad kunst, keemia, matemaatika ja füüsika

KUMUs maale konserveeriv Johanna Lamp arvas kooliajal, et keemiat tal küll tarvis ei lähe, teda huvitas ju hoopis kunst. Ometi leidis ta end aastad hiljem lahuseid kokku segamas, et säilitada tuleviku loomehuviliste jaoks väärtuslikke kunstitöid.

Maalide konservaator on kui vanakooli apteeker, kes arvutab lahuse protsendilise koostise, segab aineid kokku, katsetab, segab uuesti ja timmib nii parima koostisega lahuse, millega näiteks maalidelt lakikihti maha võtta. Just laki eemaldamine ja uuesti lakkimine on maalikonservaatori tavalisim töö. „Ajapikku läheb lakk kollaseks ja muudab nii maali tonaalsust,“ selgitab Lamp ja lisab, et lakikihte tuleb uuendada umbes 10–50 aasta tagant, sõltuvalt sellest, mis tingimustes on maali eksponeeritud. Tänapäeval kasutatakse rohkem sünteetilisi lakke, mis peavad kauem vastu. Et paraja koostise ja kontsentratsiooniga lahus kokku segada, tuleb teada, kuidas õlid, vahad ja vaigud erinevatele lahustitele reageerivad.

Kui maali kohta infot napib, mida juhtub sageli, tuleb lihtsalt katsetada. „Väga tähtis on pisikesi proove teha ja dokumenteerida, et uus konservaator tulevikus ei peaks neid uuesti tegema.“ Katsetamisel on ette tulnud hetki, kus konservaatori süda väriseb, veri kaob näost ning kangastub Mr Beani film, kus peategelane rikub kuulsa maali. „Vastutus on suur, need on hindamatu väärtusega maalid, mida ei saa asendada! Samas on tore, et saan neid nii lähedalt näha,“ räägib Lamp.

Igakordne maali lahusega töötlemine paratamatult rikub kunstitööd ning kuigi kahjustused ei pruugi olla nähtavad praegu, siis kauges tulevikus kindlasti, on maalikonservaator kindel. „Pole nii, et mida vanem maal, seda kehvemas seisus, sest nõukogude ajal kasutati kehvemaid materjale, need võivad olla õnnetumas seisus kui nii mõnedki vanemad teosed,“ märgib Lamp.

Niguliste kiriku peaaltari alumistelt kihtidelt leiti infrapunafotograafia abil maalimata detaile.
Niguliste kiriku peaaltari alumistelt kihtidelt leiti infrapunafotograafia abil maalimata detaile. Algselt plaanis kunstnik maalida voodi alla ööpoti ja selle kõrvale iseloomulikud pika ninaga sussid ning voodi alt välja hiiliva kassi. Need jäid aga maalimata, võimalik, et tellija soovi tõttu. Autor: Andres Uueni

Maalikonservaatori töövõtted vajad teadmisi ka füüsikast. UV valguse käes saab fluorestsents tooni järgi teada, kas maalil kasutatud lakis on vaha sees või näiteks kas maalil esineb ülemaalinguid või parandusi. Röntgenfluorestsents aparaat näitab aga, milliseid metallilisi elemente on pigmendis kasutatud. Näiteks Toomkiriku altari skulptuurid on valgeks värvitud, kuid kui suunata Kristuse kujule röntgenkiir, selgub, et valge värvikihi all on elavhõbedat, millest võib järeldada, et kunagi oli kuju ihuvärvi.

Nii oskavad maalide konservaatorid määrata kunstööde päritolu ja vanust ning tuvastavad võltsingud. Selleks tuleb kombineerida reaal- ja kunstiajalooalaseid teadmisi. „Näiteks, kui on teada, et mingid pigmendid võeti kasutusele 1840ndatest aastatest, siis saab öelda, et see teos ei saa olla vanem,“ kirjeldab Lamp ja meenutab juhtumit, kus üht maali püüti müüa Köleri loominguna. Kuna kunstiteadlasele tundus maali väidetav autorsus kahtlane, tõi ta teose konservaatorile hinnata. „UV valgus näitas, et signatuur oli lakikihi peal,“ selgitab Lamp võltsingu tuvastamise viisi.

Röntgenülesvõtted võimaldavad vaadata ka pealmiste värvikihtide alla, sest paljud kunstnikud maalisid oma teoseid üle. „Konrad Mägi maalis on maale üle, röntgeniga on näha, et ühe maali all on teine,“ toob Lamp veel ühe näite. Mõnikord saadab Lamp maali haiglasse, sest seal on lihtsalt paremad röntgeni tegemise võimalused. Laenatud on ka maksu- ja tolliameti aparatuuri, mida muidu kasutatakse sõidukite läbivalgustamises.

Koostöö on tihe ka Tartu Ülikooli ja Taltechiga, kuhu piisab 1 mm suuruse tükikese saatmisest, et infrapuna spektroskoopia masin tuvastaks selle koostise ja molekuli struktuuri. Lamp rõhutab aga, et analüüsitulemustega üksi ei ole midagi teha, kui ei ole oskust ja teadmisi, et neid tõlgendada. Näiteks võib olla kummaline tulemus, kus keemik teatab värviproovi analüüsimise järel, et leidis sealt pigmenti, mida kunstiajaloolase teada tol ajastul kindlasti ei kasutatud. Lambi sõnul võib sel juhul tegu olla hilisema parandusega.

Kuigi Lamp ise innustus alguses kunstiajaloost ja siis leidis tee keemia juurde, oleks tema hinnangul valdkonda tarvis kunstihuviga keemikuid ja informaatikuid. Töö selles valdkonnas otsa kindlasti ei saa, pigem laieneb, sest palju keerukam võib olla kaasaegse kunsti säilitamine. „Kuidas konserveerida hologrammi või meediakunsti? Arvuti vananeb viie aastaga, maalikunstis on muutused aeglasemad. Iga asi ei olegi mõeldud igavesti säilitamiseks, kuid meie ülesanne on selle eluiga maksimaalselt pikendada.

Autor: Sigrid Rajalo