Kristin Poopuu: uurimistöö, kus kogu pere lõi kaasa

Alustama peaks vist kõige algusest, kui ema soovis, et ma lisaks trennile mingi muu tegevuse kõrvale leiaksin. Ühe mõttena käis läbi uurimistöö tegemine. Ausalt öeldes ei olnud ma sellest mõttest kuigi elevil ja ei tundnud selle vastu suurt huvi.
 

Vaatamata sellele olin ma juba peaaegu, et järgmisel päeval õpetaja Inge (Inge Vahter Saaremaa Ühisgümnaasiumist) klassiruumis, kus valmistasime ette uurimistöö kava. Uurimistöö idee tuli samuti õpetaja Ingelt. Kuna kobras oli 2019. aasta loom, siis tundus see meile täpselt õige teema. Ma ei teadnud uurimistöödest tegelikult väga midagi, kui siis nii palju, et minu õde Cathrin Benita on paar tükki teinud ja olen nende tegemist veidi kõrvalt näinud. Minu üheks juhendajaks oligi Cathrin Benita ja kui olid tekkinud mõned piinlikud küsimused, siis sain need talle esitada.
 

"Ükskord tuli meiega ema ka kaasa, aga ta ei jõudnud autost väga palju kaugemale, sest ta oli jalga pannud oma kõige heledamad tossud ja maapind oli mudane..."

Järgmisena tuli saada nõusse isa, et ta sõidaks minuga läbi nii palju kopraelukohti, kui on võimalik. Meelitades teda tema lemmikšokolaadiga, ei olnudki see tegelikult väga raske. Iga koht, kus käisime, oli omamoodi seiklus, kuna oli sügise lõpp, siis olid päris sopased ilmad ja mudahunnikute ületamine sai juba tavaks. Tuli ka ette muid üllatusi, näiteks vahel sai telefoni aku tühjaks, siis oli meil mõlemal natuke pahur tuju või kui jõe ületamiseks kasutasime sellele kukkunud puud. Või kui ma kukkusin vette ja pidin märjana sõitma ühest Saaremaa otsast teise, et jõuda koju sooja teki alla. Kui muidu oli isa lemmiktegevus ralli vaatamine, siis nüüd oli kopraelupaikate otsimine nagu uus hobi. Ükskord tuli meiega ema ka kaasa, aga ta ei jõudnud autost väga palju kaugemale, sest ta oli jalga pannud oma kõige heledamad tossud ja maapind oli mudane.

Tegime 7.-9. klassides ka küsitlusi, et teada kui palju nemad kobrastest teavad, kuna tegime küsitlusi tunni ajal, pidin nii mõnelgi korral õe julgustuseks kaasa võtma. Pärast tegime küsitluse kohta sektordiagrammid ja ma olen päris kindel, et nende värvide valimine võttis palju rohkem aega, kui andmete sisestamine, sest asi peab  ilus ka ju olema!

mina

Tänu töö korduvale ülelugemisele leidsime iga kord uusi vigu: nii tähe-, kui ka õigekirjavigu. Jamamist arvutitega tuli ette kordades rohkem kui oskaks arvata, näiteks ükskord oli kell juba üheksa õhtul ja ma tegin protokolle, kui arvuti lihsalt mustaks läks ja enam mitte kuidagi pilti ette ei võtnud. Istusin seal umbes 2 minutit ja mõtlesin, et mida ma teen, kui kõik kadunud on. Võtsin arvuti kaasa ja läksin alla korrusele isa juurde Õnneks tema sõber teadis, mis valesti oli, nii et läksime talle külla ja arvuti sai korda. Isegi kõik protokollid olid alles. See jälle õpetas, et tööd tuleb vahepeal salvestada ka.

Ja kui nüüd täiesti aus olla, siis tegelikult võtab uurimistöö tegemine kordades rohkem aega, kui eelnevalt osatakse arvata. Näiteks võib juhtuda nii, et paar päeva enne uurimistöö ära saatmist ütleb juhendaja, et töö on peaaegu poolik. Sellest järgnevad päevad ongi siis pühendatud ainult uurimistööle ja ega magamisest ka suurt midagi välja tule. Muud kooliasjad tuleb mõneks ajaks eemale lükata.

Kui töö lõpuks valmis sai, siis pean tunnistama, et mul oli ikka hea meel ka, et ema soovis, et seda tööd teeksin. Enda kogemusest öeldes, soovitaksin kõigil uurimistööd teha, sest see on tõesti põnev ja juurde õpib nii palju. Siiras tänukummardus kõigile, kes selle uurimistööga aitasid!

Kristin Poopuu tekst

fotod: õpilase erakogu ja Mcgill library Unsplash