Jaan Hendrik Murumets – noored otsivad elukutset, mitte töökohta

Tekst: Jonas Nahkor, fotod: Jake Farra

 

Jaan Hendrik suutis kooliajal end korralikult arvutite maailma ära kaotada, sarnaselt väga paljudele tänastele noortele. Ta loetleb jutu alustuseks sellega kaasnenud tegematajätmisi kui ka saadud õppetunde. Poisi pea oli mõnes mõttes nagu kooreklops – sihid hägusad, tegemised lünklikud. Oli tema käiguvahetiks ühe sõbra hetkega kätte ulatatud usalduskrediit või armastuse leidmine, jäägu see tema elulooraamatu kaante vahele – täna aga juhib ta ettevõttes Krakul teiste inimeste tööd ning keerukaid arendus- ja tarneaehlaid.

Vajadus riistvara loojate järgi

2013. aasta, mil Krakul tööd alustas, oli olukord Eesti tehnoloogiaettevõtete turul tarkvaraarenduste poole kaldus ning on seda tegelikult tänaseni: „Kui me räägime elektroonikast, siis tekib tunne, et need on need odavad asjad, mis tulevad Hiinast ja peamine, mille kallal saame Eestis töötada, on järjekordne teenus või tarkvaraarendus. Aga see ei pea nii olema - kvaliteetne elektroonika tuleb enamjaolt Saksamaalt.“

Asjaolu, et Cleveron ettevõttena on käivitanud oma akadeemia, annab selge turusignaali, et vajadus inimeste järgi, kes riistvara looksid, teravneb. Meie väga edukas superkondensaatorite tootja Skeleton viis suure osa oma tootmisest Saksamaale, mis samuti kinnitab Jaani väidet, et füüsiline tootmisprotsess ei pea ära liikuma madala tööjõukuluga riikidesse. „Väga vähe inimesi asub õppima erialadele, kus tehakse elektroonikaarendusi, mehaanikainseneeriat või juhitakse tööstuslikke seadmeid – sisseastujate arv väheneb, aga vajadus on karjuv.“

krakul2

 

krakul2

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotodel: Krakul tegeles oma esimeste projektidena elektroonikaarendustega. Vajadus selle järgi tekkis ettevõtete Threod ja Bikeep arendustega seoses. Nüüdseks pakub Krakul laiemalt terve tarne- ja arendusahela haldust.

Põhjused, miks Krakuli „kõikeoskajate“ tiimi poole pöörduda, on umbes järgmised:

„Me oleme partnerid neile, kellel pole parasjagu nii palju töötajaid ettevõttes mingi vajaduse katmiseks, osa tuleb aga lihtsalt idee või seletusega ja neil puudub igasugune know-how ja võimekus seda lahendada. Meie lähtume sellisel juhul kliendi ärilisest eesmärgist. Lisaks toote loomisele on meil endal vaja kaasa mõelda ettevõttega selles, kuidas eri turgudele kohaneda või hakata pakkuma väärtust hoopis teises kohas.“

Lühidalt väljendatult on Krakul arenduskiirendi, kes ei mängi ideedega, vaid võtab ettevõttena vastutuse klienti tehnoloogiliselt keerukal teekonnal toetada.

„Mõned arendajad tahavad teha ainult arendust, tehes oma osa valmis, andes selle üle ja seejärel on see tellija probleem, kuidas asi töötab. Krakulis tahame me olla kindlad partnerid, pakkudes väärtust kõikjal, kus võimalik.“

Jaan Hendrikut on ilmselt sellist laadi partneriks olemine innustanud teistmoodi mõtlema - Krakuliga on tema huvi kas enese mõttest või kellegiga koos ka ühiseid tooteid arendada. „Me tahame luua sümbioosi ettevõtete vahel, et jagada ettevõtete eri ressursse, kui arendustöö või ärilises mõttes see vajadus tõstatub. Need ettevõtted oleksid ühes ökosüsteemis ja kasutaks üksteise tuge vajadusel.“

Värbamise uus standard

Krakulis osalemine on inimestele, kes julgevad asju proovida ja saavad aru, et asjad ei pea kohe alguses õigesti minema. „Me saaks paksu raamatu kirjutada asjadest, mis on valesti läinud – kui aga sellega käib kaasas vihik asjadest, mis on hästi läinud, oleme me ju võitnud.“

Säärane mõtteviis töötajate leidmisel ja värbamisel on startupi maailma normaalsus. Jaan Hendrik pakub sellele siiski oma mõttekastme – arutelust sündiv vastastikune rikastumine on selge indikaator, et koostööd on alustatud õigetel alustel.

„Praegu meeskonnas olevate inimeste seast olen ma ainult ühe inimese CV-d näinud. Me oleme ka tudengeid ja noori kaasanud ettevõttesse. Kui nad teevad midagi, siis mind huvitab, kas nad on saanud aru, mis nad on teinud ning kui nad selgitavad, miks nad midagi kindlal viisil tegid, siis kas sellest saab arutelu, mis meid mõlemaid arendab või muutub see inimene kuidagi isiklikuks.“

Jaan Hendriku lühike sõnum seisneb selles, et tehnoloogiaettevõtetes pole ruumi inimestele, kes ei mõtle kaasa. „Ülikoolis käimise väärtus ei seisne selles, et sa käisid loengus ja kirjutasid asju üles, vaid see õhkkond ning õpingutega kaasnevad huviringid ja üliõpilasprojektid nagu tudengivormel ja tudengisatelliidid. Ma julgustan minema ülikooli, aga samas mitte ülikooli ennast liiga tõsiselt võtma.“

Selliste isejuhtivate õppijate ja kaasamõtlejate tööprotsessi juhtimisel näeb Jaan Hendrik selget vajadust kindla juhtimisstiili järele: „Hea juht ei ütle, et võta see ämber ja liiguta see sinna, vaid hea juhi ülesanne on selgitada, miks on see oluline, et see ämber üldse siin on ja miks on parem seda sinna liigutada – see tähendab, et inimesed saavad aru, kuidas see süsteem töötab ja neil on motivatsioon seda töös hoida. Sul peab juhina olema mingi kaugem ja suurem eesmärk – noor tahab olla osa suuremast asjast – nad tahavad elukutset, mitte töökohta. Sellise inimesega tuleb hoopis teistmoodi ümber käia, kui sellega, kes otsib töökohta.“

krakul3

krakul4

Fotodel: Jaan Hendrik rõhutab partnerluse väärtust ka juhtimises. „Inimene peab saama tulla otse minu juurde ja öelda, et Jaan, mul on abi vaja. Sellest saab sel hetkel minu prioriteet.“

Sobiliku mõtteviisi otsingute kõrvalt jätkub muret ka valdkonna meestekesksuse üle. Tartu Ülikooli karjääripäeval tuli üks noor tudeng Jaan Hendriku juurde küsimusega, kas tal naisterahvana oleks raske Krakulis töötada. „Reaalsus on, et IKT valdkonnas on palju mehi ning kõik mehed ei ole avatud ligi laskma teisi, kes ei ole nende moodi. Aga see, et 19-aastane inimene teeb selle järgi karjäärivalikuid, on masendav. Tegelikult rikastab see arendust, kui seda tehes märgatakse mitmete kasutajagruppide vajadusi.“

Julgus tegutseda

Jaan Hendrik ei tea, mis temast oleks saanud, kui poleks tulnud sõpra, kes Krakuli kunagi asutas ja pakkunuks temale selle kaasjuhtimist. „Ma julgustaksin tegutsema, liiga palju muretsemata, kuhu see asi välja jõuab ja hoida samas inimsuhteid korras. Igasugustest koolivälistest tegevustest soovitan osa võtta – see on tore, kui sul õnnestub parimaid hindeid saada, kuid eesmärk peaks olema uusi asju uute inimestega teha.“

Selle kõrval tuleb meie vestlusest korduvalt esile vastutuse aspekt: „Oma last kooli pannes huvitaks mind eelkõige see, et sealt välja tulles teab ta paremini, miks ta midagi teeb ning saab aru oma tegude tagajärgedest.“

Loodetavasti saab selline suhtumine – partnerluse ja töötaja arengu rõhutamine – järjest enam meie hariduses ja töökultuuris normaalsuseks.