Aktiivne Monika on ehtne kameeleon

Monika Siimu kõigi tegemiste üles lugemiseks jääb kahe käe sõrmedest puudu. Nagu roheliste tiimis võistelnud tüdruk ise enda kohta ütleb - ta võib olla ükskõik kes: “Näiteks ühel päeval juhin poliitdebatti, järgmisel aga kujutlen ennast juba Vincent van Goghi kauge järeltulijana ning maalin!” 

Tallinna Reaalkooli 11. klassis õppiv Monika jõuab oma aega sisustada ka väitlemise, tantsimise ja ürituste korraldamisega. Lisaks meeldib

Monika Siim
Monika Siim

talle väga maalida (vaata lähemalt Instagrami kontolt mmaalib!) ning hiljuti asutas ta sõpradega koolis kunstiklubi. Monika on poliitikas aktiivne noorteorganisatsiooni liige, kuulub oma kooli ajakirja toimetusse ning õpilasesindusse. Ja seegi pole veel kõik. “Hubastel õhtutel põletan küünlaid ning panen kogu kogunenud viha kirja. Mulle meeldib ka väga lugeda ning mu vaieldamatud lemmikud on Jane Austen ja Charlotte Brontë,” täiendab Monika. Kirjandus on talle ka õppeainena südamelähedane. Aga kui nüüd tundub, et tegu on läbi ja lõhki humanitaariga, siis tegelikult hindab Monika kõrgelt ka füüsikat ja keemiat ning võtab meeleldi ka füüsika ja inseneeria alal lisakursusi. 

Väiksena oli Monika suur “Rakett69” fänn, aga ise kandideerima siiski ei kibelenud. Kuni eelmise aastani. “Suvel grillisin sõpradega. Järsku hakkasid kaks mu klassivenda ennast saatesse registreerima. Keegi küsis naljatledes, et kas ma panen ka ennast kirja. Esmane reaktsioon oli kindel “ei”, kuigi miski minus tahtis seda,” meenutab tüdruk: “Hiljem käisin toas, silmitsesin ennast peeglist ning otsustasin, et pean kindlasti saatesse saama. Nii ma siis ennast lõkke kõrval registreerisin ja edasist nägime me kõik juba saates!”

Monika tõdeb, et pikka aega hoidis teda kandideerimast tagasi kartus, et ta ei ole piisavalt hea. “Tänaseks olen mõistnud, et alati tuleb proovida - saja aasta pärast ei tea keegi vigu, mida sa täna teed. Anna endast parim, kuni veel saad,” on ta nüüd kindel ja ärgitab teisigi kahtlejaid proovima: “Elu lõpus tagasi vaadates ei taha keegi avastada, et elu jäi hirmude ja ebakindluse tõttu elamata.”

Raketi-saates osalemine oli Monika sõnul väga lahe kogemus. “Pidev adrenaliin, pinge olukordadele vastu vaatamine ning enda eest võitlemine on midagi, mida tuleb tavaelus kindlasti vähem ette, kuid mille õppimine on igaühele vajalik,” hindab ta. Kõige toredam oli avastada, kui kiiresti on võimalik uues olukorras inimestega kohaneda. “Juba teaduslabürindi-päeva lõpuks tundsin, nagu oleksin neid inimesi terve elu teadnud. Osalised ja meeskond kasvasid kiiresti pereks,” jagab Monika häid mälestusi saateajast.

Monika leiab, et võistlustules on kasu ehitusoskustest ning ruumilisest mõtlemisest, ent  teoreetilistest teadmistest olulisemgi on hea pingetaluvus ning oskus infot läbi töötada. Ka õpetajad saavad tulevaste raketipilootide huvi juhtida, märgates noorte teadmisi ja oskusi ning neid edasi suunates.

Monika võistlemas
Monika võistlemas

 

Ka Monikal jätkub oma inspireerivatele õpetajatele palju häid sõnu. “Kõige rohkem on minu teekonda toetanud mu põhikooliaegne füüsikaõpetaja Merit Baranin, kes juhatas mind teaduse poole, soovitas mulle lisakursuseid ning registreeris mind esimestele võistlustele. Samuti on mind tohutult mõjutanud Tartu Ülikooli õppejõud Eero Uustalu, kes suunas mind Tallinna Reaalkooli õppima ja kelle füüsika õpikojast sain ma palju uusi teadmisi. Soovitan seda kindlasti kõigile teadushuvilistele,” jagab ta. Motivaatoriks on olnud ka Raimond Pääru, kes on Monika meelest üks maailma kõige toredamaid õpetajaid. “Näiteks küpsetas ta ise kooki kõigile õpilastele, kes talve lõpuni kursusel vastu pidasid. Ta on alati olemas, toetab ja aitab. Ta suudab kõik asjad baastasandil õpilastele selgeks teha ja toob väga häid paralleele päriselust,” kiidab tüdruk.

Positiivse eeskujuna toob Monika välja veel Marie Curie, nii tema teadussaavutuste kui ka üldise olulisuse poolest: “Ta võitles hariduse nimel, mida kõik naised väärivad, kuid millest ühiskond siis veel aru ei saanud.”

Kuna Monikal on nii palju erinevaid huvisid, kõlab loogiliselt, et lõplik otsus tulevase eriala osas seisab alles ees. “Nii palju, kui ma tahan reaalteaduses olla, tahan ma ka humanitaarainetesse sukelduda. Kui peaksin hetkel otsuse tegema, mida õppida, siis see oleks kas kunst, kirjandus, füüsika, filosoofia või geenitehnoloogia. Tulevikus tahan kindlasti palju rännata, seigelda, avastada ning ennast maailmale tõestada,” avab ta.

 

Autor: Kai Kaljumäe
Avaldatud: 06.03.2023
Fotod: Vesilind OÜ