Raketlane Kevin näeb enda tulevikku idufirmades

Kevin Reisenbuk ei ütle ära ühestki ette sattuvast vahvast võimalusest ning praegu troonib tema senise elu ägedamate kogemuste nimekirja tipus osalemine „Rakett69“ teadusvõistlusel, kuhu ta äärepealt oleks minemata jätnud.

Kuigi koroonaviirus sundis Kevini eelmisel aastal Londonist King’s College’ist koju Eestisse kaugõppele ning ta plaanis seda olukorda enda kasuks ära kasutada ja saates osaleda, kõhkles ta ankeedi esitamisega viimase hetkeni. „Olen megaõnnelik, et ära esitasin!“ Tagantjärgi ütleks ta iseendale nii nagu nüüd teistele kahtlejatele: „Kindlasti tuleb proovida! Isegi kui proovid ja ei saa, siis tuleb uuesti proovida! Isegi kui saatesse ei saa, on see kogemus. Mis sul kaotada on?“ Esimest korda kandideeris Kevin saatesse gümnaasiumis käies, kuid jäi toona ukse taha.

Raketi 11. lennust langes Kevin küll viimati eetris olnud saates välja, kuid pead sellest norgu ei lase. Selleks pole aegagi, sest ta käib täiskohaga tööl ning on lõpetamas ülikooli. Hiljuti kaitses ta King’s College’is arvutiteaduste ja ärijuhtimise erialal bakalaureusetöö ning lõpetamisest lahutab veel paar eksamit. Lisaks töötab ta täiskohaga Eesti idufirmas Comodule, mis toodab, rendib ja müüb elektrilisi tõukerattaid Tuul ja Äike. Kevini tegeleb ratastega seotud äppide tootejuhtimisega.

Kevin Tuule elektritõukeratast proovimas. Allikas: Comodule

Kevin Tuule elektritõukeratast proovimas. Allikas: Comodule

Kevin näeb enda tulevikku idufirmade maailmas ning täpsemalt elektritõukerataste turul. Keskkoolis asutas ta sõpradega õpilasfirma Festera, mis tootis tubaseks kasutamiseks mõeldud biojäätmeid lagundavaid prügikaste. Hetkel ettevõte küll enam ei toimi, kuid Kevin hindab sealt saadud kogemust ja külge jäänud ettevõtluse pisikut. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli noormees praktikal Jobbaticalis ja Boltis. Viimases sattus ta tootmismeeskonda sellisel põneval hetkel kui ettevõte tõi elektrirattad Tallinna tänavatele ning laienes Riiga, Pärnusse ja Vilniusesse. „Mulle meeldis olla tootemeeskonna juures, kus on tehniline, programmeerimise osa, aga samas ka suhtlus. Ühel päeval tegeled disainiga, teisel lahendad arenduslikke probleeme. Hullult põnev minu jaoks!“

Kevinil on kahju, et karjäärivalikuid planeerivad noored ei mõtle esimeses järjekorras idufirmade peale. „Enamasti minnakse pankadesse või suurtesse ettevõtetesse, kus on praktikaprogramm olemas. Start-upides ei ole enamasti mingeid programme, kuna nad on kiiresti kasvavad.“ Kuigi idufirmades ei pruugi olla aega praktikantidega tegeleda, räägib Kevini kogemus, et proaktiivse ja innuka noore võtavad idufirmad kiiresti pardale.

„Ühel hommikul nägin, et „Tuul“ tuli välja, olin šokeeritud! Otsisin Kristjan Maruste (Comodule’i üks asutajatest) e-maili üles, kirjutasin, et tahan teile tulla, teete nii ägedat asja! Kahe päeva pärast oli mul leping olemas,“ selgitab Kevin Comodule’isse tööle saamise tagamaid. „Väga ei julgeta ettevõtetele ise kirjutada, et kas ma saaksin tulla. Peljatakse, et ma olen liiga noor.“ Kevin soovitab olla julgem ning kirjutada praktikasooviga näiteks 20 ettevõttele, võib-olla 10 kirjutab vastu, neist neljaga õnnestub ehk rääkida ning kahte võetakse vastu.

Ülikooli lõputöö kirjutas Kevinil samuti elektritõukerataste teemal. Ta arendas masinõppe algoritmidel põhinevaid mudeleid, mis ennustavad rataste kasutatavust Tallinnas. Mudelid kasutavad ilmaennustuse andmeid, võtavad arvesse nädalapäeva ja kalendrikuu ning ennustavad näiteks, kui suur oleks nõudlus tõukerataste järgi kell 13.00 päikeselisel ja soojal juunikuu kolmapäeval.

Ja mõelda, et tegelikult ei tundnud Kevin gümnaasiumis programmeerimise vastu üldse huvi, kuigi matemaatikafänn on ta enda sõnul olnud terve teadliku elu, lasteaiast saadik. Siiski soovitati tal anda sellele erialale uus võimalus ning Kevin otsustas minna programmeerimist õppima Inglismaale. „See oli üks pöörasemaid otsuseid, mis ma olen teinud. Mu ema küsis ka, et programmeerimine, ma ei ole sind kunagi programmeerimas näinud,“ räägib Kevin ja lisab talle omaselt, et kuigi alguses oli raske, on programmeerimine väga-väga äge. „Vahepeal tuleb riskida ja julgeid otsuseid teha.“ Kevini hinnangul kardetakse liialt, et programmeerimine on kuiv ja igav. „Aga see on megaäge, kui saad oma esimesed asjad valmis ja need töötavad, midagi, mis oled ise teinud. Siis hakkab hullult meeldima!“

Pärast ülikooli lõpetamist plaanib Kevin tööalaseid kogemusi koguda ettevõtluses. „Pikem unistus on ise oma idufirma luua,“ märgib ta. Noormehe sõnul on Eestis selleks väga hea keskkond ning idufirmandus on populaarne. Kevin on oma ettevõtluskogemusi teistelegi noortele tutvustanud ning olnud mentor paljudele õpilasfirmadele. Ta peab enda kohuseks innustada noori rohkem katsetama ja proovima. Olgu selleks ettevõtlus või „Rakett69“ saates osalemine.

Kevin Õpilasfirmade konkursil (2017). Allikas: Student Company of The Year 2017 competition (COYC 2017)

Kevin Õpilasfirmade konkursil (2017). Allikas: Student Company of The Year 2017 competition (COYC 2017)

„Raket69“ saates osalemine andis Kevinile palju enesekindlust. „Inimesed arenevad pingelises olukorras. Kui mõni ülesanne tundub väga-väga keeruline, siis tegelikult taandub kõik loogikale ja oskusele ülesanne osadeks võtta, siis on kõik tehtav.“ Kevin jäi meeskonnasaadetes üksi võistlema ja möönab, et see oligi raske ja võttis läbi, aga ta on õnnelik, et sai osaleda teadusteatri voorus. „Esimene suur üllatus oli minu jaoks üldse saatesse saamine. Ma ei mõelnud esimesest saatest peale, et lähen võitma, võtsin saade saate haaval.“

Autor: Sigrid Rajalo