Toidutehnoloog Kristel Vene

Aroomimaailm ja see, kuidas inimesed lõhna tajuvad, on toidutehnoloogiat õppinud Kristel Vene jaoks äärmiselt põnev. Üheks põnevamaks arenguks tema valdkonnas on hetkel o-phone´de ehk lõhnamobiilide väljatöötamine. Loe lähemalt, kuidas Kristel toidutehnoloogia ja oma labori rajamiseni jõudis.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid ning miks?

Lapsena mul kindlat soovi ei olnudki. Kui siis mõtlesin saada juuksuriks, sest kui käärid kätte sain, kippusin oma juukseid modelleerima, mille peale ema naljatledes ütles, et ju must juuksur saab. Pigem teadsin kindlalt, et põllumeheks ei hakka ma iial. Vanavanemate juures kapsavagusi kõblates ja parme söötes või küürakil lõõmava päikse käes maasikavagude vahel liikudes tekkis paratamatult soov millegi vähem piinarikkaga tegeleda.

Kuidas sattusid teadusesse?

Eks selles on nii õnne, juhust ja sobivust. Õppimine on mulle alati meeldinud, mis päädis sellega, et ülikool oli kahtlemata ainuõige valik – läksin õppima toidutehnoloogiat Tallinna Tehnikaülikooli. Minu tutvusringkonnas pole küll ühtegi teadlast eeskujuks olnud, pigem vastupidi. Kuni magistrantuuri alguseni ei teadnud ma, et selline karjäärivõimalus üldse variantki oleks. Siis tuli mängu õnn ja juhus. Samal ajal kui ma magistrantuuris õppisin, loodi ülikooli juurde Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus, kuhu otsiti häid töötajaid. Ju ma oma professorile õpihimulise ja asjahuvilisena silma jäin. Ja kuna ka inglise keel, mis on teaduses ülioluline, oli  tänu neli kuud USA ülikoolis laboriassistendina töötamisele üsna hästi suus, siis tehti mulle ettepanek tööle asuda.
Minu ülesandeks oli vastutada tol hetkel üsna eksklusiivse ja hinnalise aparaadi – gaas-kromatograaf-time-of-flight-mass-spektromeetri töötamise ning analüüside eest. Gaas-kromatograafiga analüüsitakse kergesti lenduvaid ühendeid, kuhu kuuluvad ka näiteks lõhnamolekulid, mis peavad olema kergesti lenduvad, et nad lenduksid (toidust) sinu ninna. Eestis ei tegeletud toidu lõhna analüüsidega ja see tundus olevat nišš, mida arendada. Selleteemaline magistritöö, sealt edasi doktorantuur ja nüüd enda juhitav teadusprojekt, mis tegeleb juba laiemalt toidu lõhna ja maitse küsimuste lahendamisega.

"Lahendame igapäevaselt väga keerukaid ja põnevaid küsimusi alates kõrvalmaitsetest kuni tootearenduseni välja."

Kas võrreldes esialgsete ootustega oled erialaselt jõudnud sinna kuhu soovisid?

Ootused olid alguses väga väikesed. Peamine huvi oli õppimise kõrvalt pisut töötada ja magistritööd kirjutada, kuid nüüd juhin väikest meeskonda, kes koosneb toidu aroomi ja maitsehuvilistest inimestest. Lahendame igapäevaselt väga keerukaid ja põnevaid küsimusi alates kõrvalmaitsetest kuni tootearenduseni välja.

Miks soovitad noortel just see eriala endale valida?

Toit ei kao maailmast kuskile. Nii kaua kui on inimene, nii kaua on ka toit. See valdkond areneb kiiresti, sest inimeste soovid aga ka terviseprobleemid nagu allergiad, mõjutavad mida tööstused toodavad. Tööstustel endil ei ole alati aega tootmise kõrval tegeleda fundamentaalsete toitu puudutavate küsimustega. Nii tulevadki appi teadlased, kelle ülesandeks on otsida lahendusi lugematutele põnevatele küsimustele seoses toidu kvaliteedi kuni uute toodete arendamiseni. Aroomimaailm ja see, kuidas inimesed lõhna tajuvad, on pagana põnev.

Mida pead seni oma karjääri suurimaks saavutuseks?

Doktorikraadi ja töötava toiduaroomi ning -maitse labori sisseseadmist ja selle igapäevast juhtimist. Eestis selline analüüsiteenus varem puudus, kuid nüüd võime lahendada näiteks küsimusi, mis põhjustab mingile tootele kõrvallõhna, miks see tekib ja kuidas seda vältida.

Milline sinu eriala saavutus on muutnud maailma paremaks?

Toidu aroomiteadus on üsna uus teadusharu, seega väga palju maailma parendavaid saavutusi pole teha jõutud. Pigem tegeleb meie valdkond toidu kvaliteedi parandamisega, kuid seda inimene igapäevaselt ei märka. Kui midagi on halvasti, siis seda märgatakse kohe kindlasti.
Üheks põnevaks arenguks on praegu arendatavad o-phone’id ehk lõhnamobiilid, kus sõpradele-tuttavatele saab saata lõhnavaid lühisõnumeid. Mina olen oma esimese o-phone’i juba ära tellinud. Nüüd ootan kuni seda arendatakse ning siis loodetavasti mulle postkasti laekub.

Millisele sinu eriala teaduslikule probleemile soovid kõige rohkem lahendust leida?

Ei ole osanud ühtegi konkreetset suurt teaduslikku probleemi sõnastada. Pigem tegeleb minu valdkond, nagu juba mainitud, kvaliteediarendusega, kus on palju pisikesi probleeme, mida igapäevaselt lahendada.

Millised on sinu eriala suurimad väljakutsed ning mis pakub suurimat rahulolu?

Suurim väljakutse on leida rahastust, sest paratamatult ei suuda enamus ettevõtteid teadusarendust ise rahastada. Seadmed on kallid, nendel tehtavad analüüsid on kallid, ning veel hinnalisemad on inimesed.
Suurimat rahulolu pakub see, kui mingi kõrvallõhna juhtum on lahendatud. See sarnaneb pisut mõrvajuurdlusega, kuid meil on mõrvatu asemel halvasti lõhnav toit ja meie saame teada, milline molekul vastutab toidus kõrvallõhna eest ja kuidas see toitu sattus. Natuke vähem ohtlik, kuid võib olla sama letaalne, kui see molekul on toksiline ja see toit on juba müügis ja sina oled selle ostnud.

Suurimat rahulolu pakub see, kui mingi kõrvallõhna juhtum on lahendatud. See sarnaneb pisut mõrvajuurdlusega.

Millega tegeled tööst vabal ajal?

Minu kirg ja mõnikord ka teine sissetulekuallikas on show-tants – tantsin aeg-ajalt erinevates showprogrammides kruiisilaevadel ja ka maal. Samuti meeldib mulle orienteerumine, kaljuronimine, lumelauaga sõitmine ning muud aktiivsed, sportlikud ning pisut ekstreemsed tegevused. Teaduses tegutsemises on palju plusse. Näiteks tänu teaduskonverentsidele saab palju reisida kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Kaugeimad reisid on olnud näiteks Shanghai, Toronto, Orlando ja Chicago.

 

Avaldatud: 14.09.2017