Margus Muld – Farm on seotud maa-elu püsimisega

Tekst: Jonas Nahkor, fotod: erakogu, Margus Muld

Keskkooli ajaloo tundides õppisime kõik, kuidas mullaviljakus määras tervete rahvaste ja riikide tekke – viljakuse hääbumine aga nende kadumise. Tänasel päeval on musta mulla piirkond keset Eestit pigem inimestest tühjaks jooksmas. Kuna maa põllumajanduslik väärtus pole kuhugi kadunud, leidub igas säärases paigas ka põllumajandusettevõte, mis sageli seotud kohaliku elu püsimisega. Väätsa Agro on Eesti keerulistes oludes silma paistnud oma süsteemsuse ja visadusega, mille eest vastutavad selle ettevõtte karjakasvatuse asjatundja Margus Muld ning agronoom Lenno Link. Teen sissevaate sellesse ettevõttesse 2019. aastal põllumajanduse tippjuhiks tituleeritud ettevõtja Margus Mulla kaudu.Väätsa Agro

Kas loomakasvataja saab ilma taimekasvatajata hakkama?

Nimetasin juba sissejuhatuses, et Margus, kes on loomaarsti kutsega ja tunneb karjakasvatuse poolt, tegutseb ettevõtte juhtkonnas tandemis Lennoga, kes vastutab taimekasvatuse eest.

„Üldjuhul ongi need pooled koos, eriti Eesti skaalas. Suur loomapidaja peab ise haldama ka piirkonna taimekasvatuse ressurssi. Sa ei saa riskida sellega, et ei jõua mõne allhankijaga kokkuleppele loomade sööda asjus. Oluline on hoida kogu kriitilist ringi maade ja loomade kohalt enda käes.“

Seeläbi pole Väätsa Agro kohalike seas tuntud mitte ainult ettevõttena, kes kuskil eralduses üht farmi peab, vaid kui suurmaaomanik, kes rendib ja haldab ka väga suurt osa ümbritsevast taimekasvatusmaast.

Võib öelda, et töö iseloom ei ole karja- ega taimekasvatuses ajapikku muutunud. Kuigi ühe traktoriga suudetakse täna kahe töö ära teha, on tehtav töö samalaadne. Ka laudas pole loomade vajadused suuremas osas muutunud.

„Kõige rohkem on muutunud loomaarsti töö – mitte seepärast, et loom oleks ise muutunud, vaid just selles, et me suudame rohkem tema hädasid ennetada ja neid kiiremini menetleda. Farmi juhataja töö on kolinud rohkem arvutisse, seal on statistika karja ning kõige sisse- ja väljamineva kohta. Kunagi kirjutati andmeid ühest kaustikust teise, nüüd saame andmetest järeldusi teha oluliselt lihtsamalt.“

Margus näebki enda meeskonna tugevusena head struktureerimist.

„Teadmised on sarnased, mis mujal – me ei tee midagi erilist laudas ega põllu peal. Tugevus on selles, et me ei võta firmas toimuvat korra aastas kokku, vaid omame igapäevast ülevaadet ja suudame neile probleemidele õigeaegselt reageerida.“

Valdkond, mis liigub automatiseerimise rada

Kümne aasta eest oli Väätsa Agros tööl umbes 130 töötajat, täna aga on see arv langenud 90-le. Lehmade arv on samas suurenenud 1800-lt 2400-le.

„Piima hind, mida me välja müüme, on läbi kümne aasta püsinud ühel tasemel, sellal kui kõik ülejäänu kallineb. Samas palgad kasvavad ja töötajaid leida on niigi raske. Selleks, et seda ettevõtet elus hoida, tulebki joosta kõigest väest, paigalseis on tagasiminek, sest kõik teised arenevad kõrvalt. Inimeste asemele tulevad masinad ja karja arv peab suurenema.“

VäätsaAgroKuigi Väätsa farmis on lüpsikarusell, peavad ka sellel inimesed siiski olulise töö ära tegema. Söötmist suudetakse tänase tehnoloogiaga automatiseerida alles palju väiksemal skaalal, mistõttu peab keegi siiski igapäevaselt selles lõhnas ja jahedas tööga toime tulema. Järjest tavalisemaks saab see, et kohalikud elanikud tegutsevad spetsialisti ametites, kui aga laudas loomadega töötavad välistöölised Ukrainast.

Efektiivsuse kasvatamise püüete hulka kuulub ka igat laadi säästmine. Väätsa Agro on käivitanud mitmeid muudatusi piimatootmises, mis ressurssi väärtustavad ja raisata ei lase.

„Praegu teeme detailplaneerigut biogaasijaamale, millega hakata mitte ainult soojust või elektrit, vaid sõidukikütust, biometaani tegema. Sellest sõnnikust saame gaasi piisavalt, et see kasumlik paistaks. Lehmapiimast saadava energia me juba suuname tagasi loomade joogivee soojendamisse ja lauda kütmisse.“

Väiketootjad muutuste tuules

Nagu tähelepanelike uudistejälgijatena ilmselt juba mõistame, peavad madalate piima hindade tõttu farmid järjest suuremaks minema, et üldse ellu jääda – sellest ka Väätsa Agro investeeringud suurtesse farmidesse ja automatiseerimisse.

„Sellega käib kaasas ka perefarmide kadumine. Need kohad on paljude inimeste elatusallikaks ja elustiiliks olnud. Kui inimene saab muidu pärast koondamist mujale tööle, siis farmerid on maatüki ja loomadega põlvkondade kaupa olnud seotud. Paljud neist pole ise teinud ka järgmist käiku, et konkurentsis püsida – nad peavad kas minema suuremaks, ära kaduma, või siis leidma niši ja end ära brändima.“

Suurtes farmides suudetakse spetsialiseeruda, väikses farmis teeb enamasti perekond ise kõik algusest lõpuni.VäätsaAgro

„Sul polegi aega maha istuda ja mõelda, kas kuidagi teistmoodi teha või välismaalt uusi praktikaid koguda. Suures farmis nagu meil, töötavad inimesed ikkagi regulaarsel tööajal ja nad saavad end täiendada.“

Väikeste farmide püsimine on Marguse hinnangul siiski väga oluline. On selge, et nende ellujäämise võti seisneb mitte toorpiima müügis, vaid toodangu väärindamises. Suured tööstused tahavad samas just vastupidiselt toodete sortimenti koomale tõmmata.

„Suured piimatööstused teevad erineva maitsega tooteid tohutul määral. See kisub nende kasumlikkust alla. Kui nad peavad mustikamaitselise jogurti asemel tootma virsikumaitselist, seiskavad nad selleks suured liinid ja peavad kõik ära puhastama. Seeläbi mahuvad erilisi, ka kallimaid maitseid pakkuma just väiksemad farmid oma nišitoodetega. See valik peab kindlasti suurtööstuste kõrval olemas olema.“

Me liigume sarnases suunas Lääne-Euroopaga

Meie elatustase tõuseb ning samas pole oodata, et väljundi hinnad, ei teravilja ega piima puhul, tõuseksid. Seega jätkub üsna tihe konkurentsiolukord, milles jäävad pinnale suurtootjad või kavala niši leidnud väiksemad tegijad.

Margus ise on küll mõelnud tõmbuda suurfarmi juhtimisest mõne „enda asja“ ajamisse, kuid kalkuleeriva mõtlejana on ta sellest sammust seni hoidunud.

„Sektori sees asju nähes on mul raske hüpata kuhugi, kuna kainust on liiga palju. Põllumajandus on väga kapitalimahukas – maade, loomade ja seadmete ostmine. Seda väikses skaalas on raske teha. Minu teadmised kahjuks on ka ühesuunalised, otseselt tootmisega seotud – väikses farmis on toote loomine ja selle turundamine palju olulisem.“