Hele-Mai Metsal, tööstus- ja tsiviilehituse insener

Julge küsida, sest rumalaid küsimusi ei ole olemas!

Need, kes viimastel aastatel tihti Tallinnas laevale läinud, on ehk märganud, kuidas Vanasadam ja selle ümbrus muudkui uueneb. Kunagine suhteliselt kõle, tühermaade ja traataedadega ümbritsetud ala on üha enam muutumas inimsõbralikuks ja omanäoliseks linnaruumiks, kuhu tasub ka niisama jalutama tulla. Aga see areng ei ole sugugi mitte peatunud. Just äsja alustati Admiraliteedi basseini kanali jalakäijate silla ehitustöödega. Sild vähendab ühest küljest oluliselt reisijate teed terminalide A ja D vahel (kujutad sa ette kilomeetrist jalutuskäiku raske kohvriga novembrikuu jäises vihmas ümber Vanasadama Jahisadama?), teisalt on tegemist osaga Kadriorgu Kalamajaga ühendavast promenaadist. Sild ja promenaad omakorda on vaid üks etapp ambitsioonikast Vanasadama arendusplaanist „Masterplan 2030“, mis põimib sadama ümbritsevasse linnakeskkonda. Tallinna Sadama arendusosakonna juhataja Hele-Mai rääkis mulle, missuguseid oskuseid on selliste suurte ettevõtmiste kavandamisel tarvis.

Jalakäijate sild
Tulevane Tallinna Vanasadama avatav jalakäijate sild

Mitte iga insener ei ole alustanud tehnikahuvilisena. Näiteks Hele-Mai käis kunstikallakuga keskkoolis, kus alles lemmikõpetaja soovitus pani teda mõtlema arhitektiks õppimise peale. Mitmete sündmuste kokkulangemise tõttu leidis ta end ühel hetkel tegemas hoopis Tallinna Tehnikaülikooli tööstus- ja tsiviilehituse eriala sisseastumiseksameid. Hele-Mai mäletab, et tema jaoks olid need eksamid rasked. Füüsika ei ole aine, millele kunstikallakuga keskkoolis erilist rõhku pöörataks ning sestap võis olla üsna keeruline vastata küsimusele „Kuidas lennukid õhus püsivad?“ Siiski olid eksamitulemused piisavad, et alustada ehitusinseneriks õppimist. Tööstus- ja tsiviilehituse insener võib kavandada kodusid ja töökohti, väikestest majadest suurte tööstusrajatisteni välja. Tänaste ehitusinseneride õpe TalTechis kestab viis aastat, nad lõpetavad tehnikateaduste magistrina, kellel on ühtlasi ehitusinseneri seitsmenda taseme esmane kutse. Endisele kunstiõpilasele Hele-Maile oli tehnilise ala õppimine alguses pisut keeruline. Palju oli sellist, mis tuli enesele lihtsalt selgeks teha, käies tublilt tundides ja konspekteerides, kuid mis paigutus süsteemseks arusaamaks alles hilisema töö ajal. Täna arvab Hele-Mai, et inseneriks tasub õppida ka siis, kui see alguses ei tundu päris sobivat: „Lõppude lõpuks ei ole ju tegemist millegi konti murdvaga, vaja on eelkõige matemaatikaoskuseid, loogilist mõtlemist ja püsivust“.

On mitmeid ameteid, kus insenerioskused aitavad paremini näha tervikpilti, mõista üksikute komponentide otstarvet väljaspool nende vahetut toimimisruumi ja sobitada neid koos tööle. Sadama arendusjuhi amet on üks selliseid. Näiteks Tallinna Sadam ühendab tegelikult nelja sadamat, millest igaühel on mõnevõrra erinevad vajadused, kuid kõigist neist kokku liigub aasta jooksul läbi üle kümne miljoni reisija. Hele-Mai viitab, et igaühes neist sadamaist tuleb ühendada laevade liikumine reisijate, autode ja kaupade liikumisega nii, et see kõik toimuks võimalikult sujuvalt. Arvestada tuleb ka ümbritseva linnakeskkonna vajadustega, alustades kasvõi sellest muljest, mille sadama-ala jätab nii turistile kui linlasele, ja lõpetades sadamat läbiva liiklusvoo planeerimisega. Kahtlemata on sellise ulatusliku süsteemi juhtimine vastutusrikas tegevus. Rapsida siin ei saa, sest tehtu viljad paistavad kätte alles pika aja pärast. Muutused peavad olema hästi läbi mõeldud, sest kui projekteerimine võib aega võtta kuni kaks aastat ja ehitamine järgmised kaks aastat, siis valmis rajatised kestavad kuni sada aastat ning peavad selle vältel tegema inimeste elu kergemaks, mitte raskemaks. Muutuse kavandamine peab olema hästi läbi mõeldud ka seepärast, et uuenduslik idee tuleb „maha müüa“ nii oma meeskonnas kui ka väljaspool, on see siis omavalitsuses või lausa teise riigi sadamas. Hele-Mai toob siinkohal Targa Sadama näite. Tark Sadam oli alguses idee ühtsest kogemusest, mille kasutaja võiks saada nii Tallinnas, laeval kui ka Stockholmis ja Helsingis. Ideest arenes iseõppiv süsteem reisija kogemuse mõnusamaks muutmiseks. Näiteks autoga reisijatel ei ole Targa Sadama puhul tarvis kulutada aega pikkades sabades seismise peale. Selle asemel tunneb terminal nüüd ise su auto numbri järgi ära, suunab selle õigesse kohta, aitab laevale ja seda isegi siis, kui sadamasse jõutakse päris viimasel hetkel. Algselt Targa Sadama vastu leigeks jäänud Helsingi muutis oma meelt niipea, kui oli toimivat süsteemi töös näinud.

Väljastpoolt tajutavate uuenduste aluseks on organisatsioonisisese innovatsiooni ärgitamine ja juhtimine. Tuleb suuta kaasa minna uute asjadega ja vältida olemasolevasse takerdumist, seda ka oma igapäevase töö korraldamisel. Näiteks on Tallinna Sadam olnud üks digitaalehituse (erinevate ehitussektoris kasutuses olevate tootlikkust tõstvate infotehnoloogiliste lahenduste ehk digiehituslahenduste) pioneeridest Eestis. Üks digiehituslahendusi on BIM – infomudel ehitatavast hoonest (Building Information Model) või ehitusinformatsiooni modelleerimine (Building Information Modelling), tegevus, mille tagajärjel sünnib ehitise infomudel või ehitusinformatsiooni juhtimine (Building Information Management) ehk mudeli kasutamine äri- ja ehitusprotsesside juhtimiseks, organiseerimiseks ja kontrollimiseks ehitise eluea kõikides etappides. Selle lahendusega luuakse kas juba projekteeritavatest või olemasolevatest ehitistest digitaalsed mudelid, mis lihtsustavad ehitise disainimise, ehitamise ja kasutamisega seonduvaid tegevusi. Infomudel (seejuures just mudelile lisatud info annab mudelile väärtuse) aitab oluliselt vähendada ehitusvigu ja parandab tellija-projekteerija-ehitaja omavahelist koostööd, vähendades ehitiste maksumust viiendiku kuni kolmandiku võrra. Hele-Mai viitab siinkohal erinevate osapoolte koostöö olulisusele. Hea insener vaatab alati väljapoole oma kitsast lõigust ja üritab aru saada oma töö tähendusest tervikus. Väga oluline osa terviku mõistmisel on suhtlemisel: tuleb õppida koostööd tegema teiste valdkondadega ja seda juba iga võimaliku projekti algusest peale. Selline lähenemine kindlustab erinevate osapoolte vajaduste ja võimaluste ühtlustamise ja otsused, mida ei ole tarvis hiljem ümber teha.

Intervjuu lõpus palusin Hele-Mail jagada mõned lihtsad soovitused inimesele, kes kaalub ühe või teise insenerielukutse omandamist. Hele-Mai usub, et inseneriks ei sünnita. Kui valdkonnas on midagi, mis sulle meeldib ja sa tahad teha huvitavaid asju, siis tasub igal juhul inseneriks õppida, sest väga palju on koolis õpitav ja ülejäänut saad ise eneses kasvatada. Näiteks on üks neist asjadest, mida insenerilt eeldatakse, kahtlemata eneseusk. Uute lahenduste loomine läheb ikka aeg-ajalt vastuollu olemasolevaga ja siis sul lihtsalt tuleb uskuda, et sinu lahendus annab kõigile parema tulemuse. Pead julgema küsida, ka näiliselt rumalaid küsimusi, sest küsimused aitavad probleemi paremini mõista ja sellele lahendusi leida. Kahtlemata on ka keeleõpe väga oluline, sest suur osa erialast kirjandust on erialases inglise keeles, mida tõlgid tavaliselt ei valda. Samas on inseneritöö üks neist töödest, kus tulemus paistab kätte jõudnuna kõigile välja. Hästi õnnestunud tööd teevad tuju väga heaks – nagu Hele-Mai ütleb: „Teen asja, mis siiani paneb silma särama!“

 

Tekst: Jaanus Leoste
Fotod: erakogu, Jaanus Leoste, Tallinna Sadam
Avaldatud: 26.08.2020