Eliis Grigor: teadus paneb silma särama

Eliis GrigorMa teadsin juba 2018. aastal, kui esimest korda osalesin ja võitsin õpilaste teadustööde konkursi põhikooli astmes, et soovin osaleda ka gümnaasiumiastmes. Loomulikult ma unistasin taas korrata oma debüüti, kuid 28. aprillil Haridus- ja Teadusministeeriumist tulnud kiri oli mulle suureks šokiks.

Teadus on pannud mul alati silma särama, kuid Hugo Treffneri Gümnaasiumis sügavamad kokkupuuted bioloogia ning just valge bioloogiaga aitasid mul aru saada, millega tahan tulevikus tegeleda. Minu uurimistöö, kus uurisin väheuuritud pärmi Blasobotrys adeninivorans’i ensüümi omadusi ning tehnoloogilist potentsiaali näiteks raskelt sünteesivate süsivesikute osas, on üks väikene tükikene biokeemia uurimistöödest, mida Tartu Ülikoolis tehakse. Väikene soovitus ka noortele, kes soovivad teha laboris tööd – initsiatiivi näitamine on kõige tähtsam. Mina pidin kirjutama mitmetele teadlasele, seletama lugematuid kordi, mida ma täpselt soovin teha ja ära ütlema ühest praktilisest tööst, et leida see õige teema.

Teadustööde konkurss ja festival on minu arvates võimalus, mis annab noorele teadlasele tuult tiibadesse. Tänu sellele on võimalik tutvuda parimate teadustöödega, saada uusi teadmisi ja luua potentsiaalseid sidemeid tulevikuperspektiivis. Emotsioon, mida finalistid tunnevad, on nii unikaalne, mistõttu loodud tutvused jäävad ka püsima. Kuigi sel aastal ei saanud teiste õpilastega suhelda ega küsimusi küsida, mida ma oleksin tahtnud, sai samas kuulata kõiki töid ning huvi korral süveneda pikemalt. Puudus sagiv rahvas, mis süvenemisele ei aita alati kaasa.

Kogu see kogemus on olnud ka moraalselt väga toetav. Näha teisi inimesi sama suure innuga rääkimas oma tööst ning avastada, kuidas võõrad on huvitatud teadustöö pisidetailidest, on väga innustav. Uurimused ja selle tulemused on enamasti hästi õpilase kesksed ehk ainult tema on põnevil oma töö pärast. Teadusfestival aga näitab õpilasele, et tema töö on palju suurema ulatusega. Kuna tööl on suurem mõju, saab ka õpilane juurde innustust teha seda oma asja edasi ning mitte tunda end üksikuna, kui lähedased klassikaaslased ei vaimustu nii palju.

Tänu kahele festivali kogemusele on minu usk endasse ja oma tulevikuplaanidesse palju kindlam. Teadusfestivalil olles olen alati tundnud, et olen siia tahetud ning ümbritsetud enda sarnaste inimestega: natukene introvertsed, liiga palju huvitatud teadusest ja väikeses näljas, et jagada oma südamega tehtud töö tulemusi. Alati on tore ja innustav näha inimesi, kelle töö on muutunud nende hobiks ja puhkuseks. See on aidanud mul ka aimu saada, mis võiks olla see minu valdkond, millega hiljem edasi tegeleda. Ning tagasiside ja võimalus arutleda oma ja teiste uurimistööde teemal on andnud mulle ka aimu, millised võiksid olla tippteaduskonverentsid.

Innustaksin kõiki noori osalema teadustööde festivalil. Kuna ma olen osalenud festivalil nii veebivahendusel kui ka nii-öelda silmast silma, siis ma võin julgelt öelda, et mõlemal osalemisel saadud emotsioonid on võrdväärsed. Kui mult küsiti 9. klassis peale festivali, kuidas mulle meeldis, vastasin suure naeratusega: „Tegu oli minu elu parimate päevadega.“ Saadud innustus kandis mind edasi gümnaasiumis ning oma uurimistööd tehes tihti mõtlesin 2018. aasta emotsioonidele. Nüüd ma võin öelda, et minu elu parimad päevad said taas pikendused – 2021. aasta paarikümne minutiline esinemine.

Eliis Grigor

Hugo Treffneri Gümnaasium