Rauno Gordon – õnneks on keegi eestlastest Marsil elamise päriselt läbi mõelnud

Tekst: Jonas Nahkor

Satelliit
Satelliit, mida Rauno ette valmistab, on oma välimuselt
selline kuubik.
Foto: Geenius.ee, Ronald Liive.

TTÜ tähistab oma sajandat sünnipäeva TTÜ100 satelliidi orbiidile saatmisega. Selle suurprojekti ettevalmistusega puutub kokku umbes poolsada Tehnikaülikooli teadurit ja tudengit. Ettevõtmist veab aga Rauno Gordon – tänases ametis kosmosevaldkonna juht ning hingelt tõeline kosmoseinimene. Tema tegude ja ideedeni püüangi teid täna juhatada.

Kuidas Eestis kosmosega seotud töökohale jõutakse?

Loo peategelane ühines programmiga alles aasta eest. Varem tegeles ta meditsiinitehnika arendamisega insenertehnilisel tasandil. Tegemist oli erinevate mõõteseadmetega, mis inimese elundite tegevust monitoorivad. Kuid Rauno omandatud haridus, füüsika bakalaureusest kuni elektroonikainstituudi doktorikraadini, võimaldab ka teistsuguste väljakutsetega tegeleda.

Praegune töö tõelise kosmosesatelliidi kallal ei ole valmis juppide kokku kruvimine, vaid pidev leiutamine ja testimine. Kogu programmi kulutustest suurem osa lähebki ajude liigutamisele ehk arendustööle – ülejäänu moodustab riistvara ja „lennukipilet“ Euroopa Kosmoseagentuuri raketile. Mida aga programmi juht selle juures teeb?

Kosmosevaldkonna juht peab seda ajutegevust suunama ja vastutab selle eest, et kõigi osaliste tööline panus satelliidi valmimisele suunata. Tegelikult mitme satelliidi valmimisele, sest kõik munad pole testimise ajal ühes korvis. Arvestades Rauno teadmisi ja varasemat huvi, on loogiline, et tema TTÜs seda rolli täidab.

Lennuks
Rauno valmistab lennuks ette paketti, mis läheb heeliumpalliga atmosfääri piirimaile ja testib seal päikesesensori toimimist. See tegevus on abiks tema töös satelliidi arendamisel, kuid mõned testid teeb Rauno ka oma laupäevade arvelt hobina.
Foto: Kelly Rihe

Mis hoiab inimest sellise eksootilise teema küljes?

Sellise röögatu keskkonnavahetuse taustal, nagu Marsile elama minek, ei tundu geneetikas tuhlamine enam ebareaalse ettevõtmisena

„Kust on pärit selline elav huvi kosmoseavaruse vastu?” küsin mina väga maise mõtlejana. Ise ta kahtlustab, et see põnevus tekkis näiteks ulmekirjanduse ja lennumudelismi kaudu. Ja teine küsimus minul, jällegi liiga maisest mõtlemisest tulenev, on see, et milleks me kosmosesse või Marsile pürgime, kui võiks siinse heaolu tagamisele oma jõudu suunata? Aga Rauno vastus on ilmselt argumenteeritum, kui minu tunnetusel põhinev vaade. Nimelt on ju tõsi, et Maal võib kunagi elamiskõlbmatu olukord tekkida. Võimalikke põhjuseid on palju – päikeseloited, asteroidid ja inimtegevus ise, olgu selleks laboris valmistatud superviirus või oma prahi sisse uppumine. Asjad, mida niisama mõttemängudena välja ei mõelda, vaid täitsa tõelised riskid, millega peab ühel hetkel võib-olla kiirelt tegelema. Ta suutis veidi tõsta ka minu kosmosemotivatsiooni sest tõesti: „Tore ju, kui oleks teine planeet.”

Ja viimane maise inimese küsimus tekkis minul Marsiga seoses. Kui inimene on niivõrd kohastunud iga rakukesega Maa gravitatsiooni, magnetvälja ja tuhande muu pisikese oluga, siis kuidas ta stressi talumata Marsil elada suudaks? Esialgu ehmun vastusest, kui vestluskaaslane pakub: „Võib-olla tuleb siis inimest geneetiliselt mõjutada”. Aga kohe lisab ta minu jaoks olulise mõtte. Tõsi on ka see, et me aretame teisi liike pidevalt enda vajaduste või soovide järgi. Ning tänapäeval ilmselt rohkem, kui kunagi varem, teeme seda ka iseendaga kõiksuguste harjumuste kaudu. Viimase osas ei vaidle. Ma lisan siinkohal isegi, et aasias leidub täna kehtivaid riiklikke programme inimese heaolutunde geneetiliseks disainimiseks. Sellise röögatu keskkonnavahetuse taustal, nagu Marsile elama minek, ei tundu geneetikas tuhlamine enam ebareaalse ettevõtmisena. Ilmselt siis nende kallal, kes ise sellele alla kirjutavad

.

lennumudelism
Rauno hakkas aastate eest tegelema lennumudelismiga ning tunneb huvi igasuguste kavalate lisafunktsioonide vastu, mida lennumasinale külge saab arendada.
Foto: Rauno Gordon

Inimesel on alati mitu tahku

Huvitavatest hobidest väärib nimetamist Rauno üpris põhjalik Tai Chi kogemus. See on võitluskunst, millel sarnaselt teistelegi idamaistele võitlusaladele on tugev mentaalne ja filosoofiline pool. „Põhiline oli lõdvestumine ja seda harjutasime pidevalt. Kui miski ärritab sind või keegi tõukab, siis tuleb see endast mööda juhtida ja pehme olla. Sa pead olema rahulik ja samas kuulama, mida su ümber tehakse, et jõudu minimaalselt kasutada. Minu õpetaja oli igalt poolt pehme. Kui teda lüüa, siis tabaks nagu vatti, samas tema ajab su minimaalse pingutusega tasakaalust välja.”

Intervjueerijana loon ma ikka selliseid seoseid, mida mulle meeldib luua. Mind nimelt huvitab, kas neist oskustest on kasu ka väljaspool trennisaali, pingelistes olukordades? „Jah, kindlasti. Kui on intensiivse suhtluse hetked või mõni vaidlus, siis oskan endas pinged lahustada ja meel muutub ka rahulikuks.” Ja järgmised viis minutit mõtiskleme teemal, kas minust kui pikast mehest võiks ka nii nõtkel alal asja olla ning siingi annab vestluskaaslane mulle motivatsiooni pigem juurde, kui et võtab ära.

Kuhu pärast satelliidi starti edasi liikuda?

Kosmoseprogramm ei jää küll igavesti kestma, kuid Rauno tunneb, et võiks kosmoseinseneeriaga pärast seda väljakutset jätkata. Edaspidi mitte niivõrd mõne asutuse koosseisus, kui oma ettevõtmiste kaudu. Ärme midagi välja hõiska, hetkel katsume üheskoos TTÜ100 satelliidi orbiidile jõudmise ära oodata. Kosmoseprogrammiga seotud teadlased hakkavad järgmisest sügisest arvatavasti ka koolides oma teadmisi jagama, niiet kosmosehuvilistel õpetajatel tasub varsti Mektory suunal silmad lahti hoida. Üldse paistab mulle päris tugevalt, et Rauno on üks oma ala isa, kelle nime ja näo kaudu tasuks Eesti kosmoseasju jälgida.