Laur Oberschneider – ehituslik pärand ei kuulu ainult muuseumitesse

Tekst: Jonas Nahkor, fotod: Laur Oberschneider, isiklik kogu

Matsalus, eraldi suurtest asulatest, Oberschneiderite talus, kasvatatakse hobuseid. Perekonna üks järelkasv Laur on kodukohas tuntud ehitusmees, aga mitte ainult. Tema tegutsemine ja haridus on selle eesmärgiga, et loodusesse nii hästi sobitunud talumajapidamised sinna endiselt hästi sobiksid.

Minul endal on Lauriga varasemast paar kokkupuudet, kui osalesin ehituskursusel ja niitmistalgutel. Selgeks sai see, et tema tegutsemise ulatus on minule veidi aukartustäratav. Temaga lihtsalt on kusagilt kaasa tulnud see ehttalumehelik kirg kõike oma kätega teha osata.

Kutsekasse ja tööle – nii nagu peab?

Pärast põhikooli sai ta Kehtnas kutsehariduse maamajanduse mehaniseerimise alal, mis oli sisuliselt ehitus- ja põllutöömasinate tehnohooldus. Teadmised tulid kasuks, aga hingele pakkus see eriala vähe. Pärast praktikat otsustas ta tööpakkumistest loobuda ning sattus õpipoisina keset ehitusbuumi Matsalus suvekodu ehitama.

Maja ehitati omaniku soovil võimalikult tõetruult vana peale üles ning sellel kasutati looduslikke materjale. Kõik see istus hästi kokku Lauri põhimõtetega ja lapsepõlvest saadud tunnetusega.

„Säästva ehituse mõttemaailm istus mulle väga. Varem ei pööranud sellele nii palju tähelepanu, kuna olin niipalju noor. Siis lähed pigem teiste eeskujudega kaasa.“

Laur heina tegemas
Mõned talutöö tehnikad on kitsamas ringkonnas oma väärtuse
säilitanud. Laur on üks, kes tänapäeval võõraks muutunud
tööriistu haarates hakkama saab.

See määras ka edasiseks õpinguteeks puit- ja kivimajade restaureerimise Haapsalus. Õpingute kõrvalt tegi Laur loomulikult tööd erinevatel objektidel, milleks tema väheste kogemuste tõttu juhtusid vahel ka lihtsamad nö. kraavikaevamise tööotsad. Kõik oli kontimööda...

„Ma olen kasvanud loomade kõrval lapsest saati ning kõik minu kohustused olid suunatud klassikalisele maa-elule. Ma olen tööd teinud kõvasti ja isegi ebanormaalselt palju. See taust määras mind.“

Ja kui me üritaks seda näha lapse orjastamisena, siis annab Laur oma selge vastuse, mida olen kuulnud paljude sarnastes oludes kasvanud inimeste käest.

„Mul oli väga õnnelik lapsepõlv. See, mis me oleme Astrid Lindgreni raamatutest lugenud. Tundub, et ma olin veel üks viimaseid põlvkondi, kes sellest osa sai. Võin täiesti liialdamata öelda, et ma olen ka hobusega koolis käinud. Kool oli 9 kilomeetri kaugusel.“

Külamees ei tea, kas ta linnas hakkama saab

Mõeldes ise ülikoolidele, ei teki esimese asjana aukartust. Aga kui Laur sai loomuliku jätkuna soovituse minna Viljandi kultuuriakadeemiasse rahvusliku ehituse erialale õppima, kasvas hirm. Minnes jättis ta maha kõrged ootused ja enesekindluse.

„Missuguste tööriistadega olid mõned tulnud katsetele... Kus teised varem õppisid ja sisse olid saanud. Kutsekast ja maalt tulnud, piiratud tingimustes elanud, põdesin väga, et kuidas ikkagi mina ja ülikooli. Sel hetkel oli täielik alaväärsustunne.“

Kolm päeva kestnud sisseastumiskatsetel osales 48 sisseastujat 15-le õppekohale. Laur oli lõpuks seitsmes ja tasuta kohal sees. Praegu on selge, et kogu tema varasem kogemus sisuliselt valmistaski teda täpselt selliseks erialaks ette.

Laur2
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Laur nägema oma nišši,
milleks on kaevude restaureerimine ja üldse kiviga jändamine.
Sellel pildil laob ta küll majale vundamenti.

Oskused on pagas, aga filosoofia kütus

„Maakohtade arhitektuur on see, mille kaudu peegeldub kultuur. Me saame välisriigis viibides kohe hoonete järgi aru, et oleme mujal, kuna vanad ehitised näitavad väga selgelt kohalike materjalide kasutust.“

See on arusaadav, kuna logistikaeelsetel aegadel ehitati ju sellest, mis oli kohapeal kättesaadav ja sobis ilmastikku. Kuigi see tundub küproki ja makroflexi ajastul üsna tagurliku mõtteviisina, on siiski tugevaid põhjuseid, miks ammuste vahendite ja meetodite juurde jääda.

„Kui sa kasutad ehituses põhimõtet - täpselt nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik - siis see on oluline alternatiiv. Üks asi on ehitusmaterjali tootmisele kulutatud energia. Teisalt on oluline, et see, mis ehitisest alles jääb, saab looduseks kiiresti tagasi.“

Eelnevale lisaks mainib Laur, kuidas hoolimine ei tähenda seda, et inimene peab olema paduroheline. Me ei pea muldpõranda ja suitsunud lagedega onnides elama. Lihtsalt, vanu hooneid saab kaasajastada nii, et me neid maastikul ära tunneme. Ja kui siit on käinud korduvalt läbi kultuuri mõiste, siis jõuame vestluses rääkida ka uusasukatest, kes oma elu otsustavad Matsaluga siduda.

Laur4
Ka kunsti saab teha selliselt, et poodi sõita
pole vaja ning ka plastmassi ega metalli mitte.
Pildil põhulooma meisterdamine.

„Miski ei ole enesestmõistetav. Need kes tulevad ja on eraldi oma väikese õuealaga, on natuke ülekohtused teiste vastu. Tegelikult sa tarbid seda kohta ja seda ei oleks olemas ilma nende inimesteta, kes panustavad külaellu ja suhete hoidmisse. Ja kui sa oled andnud ja sulle on antud, siis sul on lihtne toimida ka rasketel hetkedel.“

Edasine kasvamine ei pea toimuma üle kauge horisondi

„Ma ei taha olla ainult ehitaja, vaid mind huvitab üldiselt pärandehituse tehnoloogia ja selle hoidmine ja mõtestamine maastikul. Ma tahan aidata inimestel jätkata siin edasi püsimist aga sedasi, et kooskõla looduse ja maastikuga säiliks.“

Kuigi Laur ütleb, et pole ühe paigaga tingimata laulatatud, siis sellise visiooni täitmine võtabki mitu eluaega. Elamise kohta ei jäta ma siit välja ka üht professionaalset nõu, mis minus endas tugevasti resoneerib:

„Elu on palju enamat, kui võitlus, tööl käimine ja teenimine. Mõned koolitused annavad sellist suhtumist, et üle laipade minna, teenida, konkureerida, laieneda. Tegelikult kui sa midagi tõeliselt hästi teed, siis sind vajatakse ka selleta ja sa teenid oma elatise ära.“

Laur on tegija, kes teenib praeguseks oma teenetele väärikat palka, aga kelle iga liigutus ei käi rämeda raha eest. Arengumootorit hoiab töös õppimise ja kogemuste kogumise tahe.

„Tuleb palju proovida, aga samas mitte hüpelda nii, et sa asju lõpuni ei vea. Selgroogu peab olema. Kui midagi väga tahad, siis kratsid ennast mäe nõlvast lihtsalt ülesse ja sealt alla laskumine tuleb iseenesest juba. Kui sa midagi väga tahad ja sellele natukenegi kaasa aitad, siis sa saad selle igal juhul.“