Kaire Kivi – matemaatikaõpetaja, kes ütles, et ta ei hakka kunagi õpetajaks

Tekst: Jonas Nahkor; Fotod: Kaire Kivi

"Kool on hirmus paik!", "Kuidas sa NEILE matemaatikat õpetad?" - olete kuulnud seda? Vahel meenuvad meie enda kogemused kuivast kooliajast, kus näiteks füüsikatunni tipphetk ei olnud lahe katse, vaid see, kui õpetaja täna ei vihasta. Mõni, kes on mõelnud õpetajaks minna, ei pruugi seda teha.

Kaire ootab kodus oma kolmandat last ja puhkab oma töödest Rocca al Mare koolis ja enda algatatud Minilaboris, väikeste teaduskoolis. 

Mis olukord on täna hariduses?

Meie õpetajaskond on vana. Nii vana, et inimesi ei saa pensionile saata ja ühel hetkel lõikab see väga valusalt haridussüsteemist läbi – hetkel, mil need inimesed tõesti peavad koju jääma. Noorte õpetajate puudumine koolides on vahel loonud sellise õhkkonna, millist seal ei tohiks olla.

Need noored, kes tulevad kooli, hakkavad õpetama juba bakalaureuse kõrvalt tööna, sest põud nõuab seda. See pole alati halb, sest kes ameti vastu võtavad, võivad olla väga teravad ja värsked. Jätkan nüüd ühe sellise naise näitega.

Kuidas Kaire oma algse ameti jättis ja Minilaboriga alustas?

Pärast keskkooli TTÜ-s majanduse eriala lõpetanud, toimetas Kaire ärinõustamise ja finantsettevõttes. Töökohaga võis esialgu rahule jääda, kuid oma teisel lapsepuhkusel viibides ei rahuldanud teda enam see, et peaks paberite juurde naasema. „Need auditid ja finantsanalüüsid on ju pseudoprobleem, sellega ei muuda maailm paremaks paigaks.”

Mini
Minilaborit viib Kaire läbi mitmetes lasteaedades
ganädalaselt. Igal tunnil on käsil uus projekt.

Kaks tütart osutasid võimalusele end teisiti rakendada. Ta asutas koos mõttekaaslasega Minilabori, ettevõtmise, mille alt pakub aastaid lasteaialastele võimalust teadusringis osaleda. Oma lastel katsetad ja teiste peal viid läbi – nii see õppekava sai loodud. Silmas sai peetud seda, et lapsel oleks võimalus rohkem ka mängida.

„Laste päevad on hakitud ja ette ära programmeeritud. Juba 8- aastane laps kurdab, et tal ei ole aega mängida. Jääb väheks seda juhendamata loova mängu aega. „Ehk aitab see, et Kaire teeb enda huviringis planeeritud osa ära ning laseb siis lastel ise katsetama jääda.

Füüsika teadmised nõudsid peagi täiendust. Tallinna Ülikoolist kogus ta lisateadmisi füüsika laborite ja õpetajapraktika näol. Kuid didaktikat ja reaalaineid õppides on alati oht, et sind kutsutakse kohe ka kooli tööle. Kairele meenuvad sõnad ühele karjäärispetsialistile: „Mulle meeldib lastega tegeleda, aga arstiks või õpetajaks ma küll kunagi ei lähe.”

Kui Kaire kooli jõudis...

Inimest saab hariduse jaoks sobivaks hinnata mitte passi, vaid sisemise nooruse järgi

Nõnda jäi noor naine Rocca al Mare kooli ning õpetab seal põhikooli vanematele klassidele matemaatikat ja 7. klassile loodusõpetust. Matemaatika on distsipliini nõudev ala ja selle õpetaja ei ole tihti kõige populaarsem. Aga ilmselt suutis Kaire süstida osadesse lastesse seda tunnet, mis ilusa lahenduskäigu leidmine ja ajutrenn võib tekitada. „Üks 9. klassi poiss tõi mulle hiljuti šokolaadi ja jättis kirja „Õpetaja, tänu teile ma ootan matemaatika tundi!“”

Missugune võti muudab selle ameti endale ja lastele nauditavaks? Kõiki nippe ei jõuaks nimetada, aga üks mõte: „Loodusteaduse ained on nii rasked ja koledad kuuldu järgi. Tahaks anda neile midagi, mis teeks selle lihtsamaks ja huvitavamaks. Et ei oleks seda, mida mina kogesin füüsika tunnis: "Toome näite köögist ja lastetoast, et tüdrukud ka aru saaks…” Mul on see lause meeles, aga edasise blokeerisin ära.”

Aga mis tagab selle, et tema ise noorte jaoks ei stagneeru? „Praegu tajun ma ära, mis on laste murekohaks või keskendumisel probleemiks. Kui on põlvkondade pikkune erinevus, siis õpetaja võib-olla tõesti ei taju seda. Samas kui vaatan seda 60-aastast keemia õpetajat, kelle juures praktikal käisin. Tal on tohutu elukogemus ja ta toob selle kaudu nii põnevaid näiteid. See kõik on väga meeldejääv.“

Inimest peaks hariduse jaoks sobivaks hindama mitte passi, vaid sisemise nooruse järgi. Praegu näen, et mu ees pole inimene, kes selles ametis manduks. Samas ütlen siin, et mõni alla 30-aastane õpetaja on minu meelest juba alustades nagu noor vanainimene. Täielikult mõtteviisi küsimus.

Millises suunas saab hariduses karjääri teha?

Uue metoodika või kooli rajamine vajab professionaalsust, mitte tormakust

Kairet huvitab juhtimine. Jutus on mitmeid kohti, millest võiks ennustada, et siit tuleb koolijuht, võib-olla mingi täiesti teistmoodi ettevõtmise algataja. Aga selleks peab ta enda sõnul kogemust saama praeguses haridussüsteemis, et teada, mida üldse on vaja muuta. Siinkohal arvab temagi, et mõni haridusinnovatsiooni projekt on suuresti kellad ja vile. Uue metoodika või kooli rajamine vajab professionaalsust, mitte tormakust.

3D printerite või sülearvutite kasutuselevõtule on hariduses suur väline surve. Samas osutab ta tähelepanu sellele, et lastel on puudu mitmetest põhilistest pädevustest, mis peab nende kasutamisele eelnema. Sellel kesisel põhjal on uusima digi kasutamine vahel ebaefektiivne. See kehtib ka õppekavade arendamise kohta. Kaire meenutab üht juhtumit, kus õppekava arendustöö telliti Harvardi lõpetanud teadlaselt. Kuid see väga teaduslik sisend õnnestus õpilasteni toimetada siiski tänu õpetajatele, kes selle koolis sobivasse keelde ja konteksti paigutasid.

Mis hoiab inimest hariduses?

Mini2
Minilabor

„Mulle endale meeldib koolis töötamine hullult selle poolest, et sul pole kunagi kahte sarnast tundi ega kahte sarnast olukorda.“ See võib kõlada nagu stamplause, mida paljudel ametitel võib öelda, kuid õpetajaametis kehtib see väga sügaval tasandil. Õpetaja töötab inimeste peadega ning mis neilt vastu peegeldub, võib ajada segadusse või tekitada rõõmu, kuid mõlemal puhul on kaalul oma hoolealuse kasvamine mõtlevaks inimeseks. See on motivaator, mida väljaspoolt vaadates tihti ei tajuta. Selle pika õhtuse jutuajamise lõpetame teadmises, et inimene võib küll armastada oma tööd koolis. Kui suhtuda oma töösse nii nagu Kaire, siis teisiti ei saakski.