Egle Truska – julge pealehakkamine

Rakett 69 V hooaeg on suure hooga käima läinud ning õpilaste teadmisi on juba nii füüsika, nutikuse kui ka koostöö osas proovile pandud. Miks.ee uuris eelmisel hooajal sarjas osalenud Egle Truska käest, kuidas tal läheb ning millega ta tegeleb.

1. Kuidas sattusid saatesarja Rakett 69?
Mitmel aastal osalesin noortele suunatud Viitna teaduslaagris. Kui juba ühte kohta saab nimi kirja, küll see siis jõuab mujalegi. Kahel aastal helistati mulle saatest Rakett69 ja kutsuti osalema. Esimesel aastal suurest hirmust ma ei läinud. Kartsin seda, et pean teleekraanil mõne katse läbi viima. Järgmisel suvel helistati mulle uuesti ja öeldi, et seekord on esimeses saates teaduslabürint ja katset ei pea ise enne välja mõtlema. Vaatasin kalendrisse – kuupäev oli vaba ja mõtlesin, et miks ka mitte? Elu lõpus kahetsevad inimesed ikka rohkem tegemata, kui tehtud tegusid.

2. Mida tõi Sinu ellu kaasa saatesarjas Rakett69 osalemine?
Saatesarjas osalemine tõi kindlasti kaasa suurema esinemisjulguse. Samuti suurema soovi aru saada, miks ja kuidas asjad töötavad. Mõistsin, et väga paljud asjad on ettevõtmise küsimus – julge pealehakkamine on pool võitu ja saatesarjas osalemine kinnitab seda.

3. Milliseid uusi oskusi ja teadmisi said just saatest?
Sain aru sellest, et üks asi on saatesarja vaadata, teine asi on ise osaleda. Kui teleekraanil seletatakse ülesande lahendus puust ja punaselt ära, siis osalejatele vihjeid ei anta ja pingesituatsioonis hakkab mõte teistmoodi tööle: meenuvad ammuõpitud valemid ja teooriad füüsikast-matemaatikast-keemiast, mida annab reaalses elus tegelikult rakendada. Koolipingis tundub valemite rakendamine kauge ja võõras.

iV hooaja 15 parimat (foto:Rakett 69)

IV hooaja 15 parimat (foto:Rakett 69)

4. Miks ja millistel noortel soovitad saatesarja kandideerida?
Kõigil noortel, kel selleks võimalus! Kandideerida tasub nendel, kel selleks vähegi julgust, ja veelgi rohkem peaksid need proovima saatesse pääseda need, kel julgus puudub. Juba korra põnevate ülesannete ja kaameratega silmitsi seistes avastab igaüks endas kindlasti uusi külgi. Katsumused on tõesti põnevad! Saatest lahkudes oli mul väga kahju just seepärast, et enam ei saanud ülesandeid lahendada. Mida aeg edasi, seda enam hindan saadud kogemust.

5. Mida õpid ülikoolis?
Õpin Tartu Ülikoolis bakalaureuseastme kolmandal kursusel keemiat. Olen maalt pärit ja ilmselt sai loodushuvi juba kodust alguse. Keskkoolis õppisin samuti looduskallakuga klassis ja ülikooli astudes jäidki sõelale peamiselt looduserialad, millest valisin välja keemia. Eriala juures naudin seda, et keemikutele ei piisa repliigist: „Nii lihtsalt on,“ või „Nii on kokku lepitud.“ Üldiselt on igal asjal põhjendus ja selle saab järgi uurida. Reaaleriala valikul juhindusin sellest, et teatris käia ja raamatuid lugeda saan ikka. Õppides aga kohe humanitaareriala, siis vaevalt, et õhtul matemaatika- või keemiaõpikut sirvima hakkan. Reaalainete õppimine paneb loogiliselt mõtlema ja järeldusi tegema ning aitavad ümbritsevat maailma paremini mõista.

6. Mida soovitad teistele noortele, kellel samuti oma õpingute ja elukutse valikute tegemine ees seisab?
Soovitan kaaluda just reaalainete õppimist, sest nende pealt saab hiljem edasi juba ükskõik mida õppida. Üks kursusekaaslane ütles kunagi hästi: „Kui keemia bakalaureuse kätte saan, siis ilmselt suudan kõike!“ Peab mõtlema sellele, kas pärast kooli lõpetamist on minu valitud erialal töökohti või kas mulle on töökoht ka viie või kümne aasta pärast? Töötuks pole ju mõtet õppida…

Kui aga eriala valitud, siis esimese paari nädala või kuu jooksul ei tohiks veel selliste mõtetega alla anda, et eriala ei sobi või et on liiga raske. Tahtjale pole miski raske! Esimestel kuudel saab erialast alles pilguheite, pärastpoole muutub asi huvitavamaks.